Eesti seenekogude vanimad säilikud on kogutud 19. sajandi keskpaiku Nende eest oleme tänulikud loodushuvilistele baltisakslastele, kelle tegevust toetas Eesti looduseuurijate selts.
Gustav Carl Girgensohn (1786-1872) oli pedagoog ja samblauurija; kollektsioneeris Baltimaade vanimad seenesäilikud aastatel 1844-1859.
Girgensohni kogus on 56 paberilehte kleeplindiga kinnitatud säilikutega, 109 seent ja limakut, enamjaol märgitud kuupäev ja leiukoht.
Enamus Girgensohni seeni pärineb Tartu ümbrusest (60 eksemplari), lisaks mujalt Lõuna–Eestist ja praegusest Lätist – Daugava ja Gauja jõgede orgudest ja Kuramaalt.
Hiljutisel uurimistööl tuvastati Girgensohni kogudest 37 liiki seeni ja 7 limakut.
Vasakul näide Tähtvere metsa seentest, kogunud G.C. Girgensohn 31. VIII 1853.
Heinrich August Dietrich (1820–1897) oli aiandustegelane, harrastusbotaanik ja eesti seeneteaduse rajaja. Ta üllitas ELUSi toel esmakordselt Baltimaades seenemonograafia (Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen 1856 – I osa, 1859 – II osa), milles on nimetatud 1092 seeneliiki. Viimased on küll napilt kirjeldatud, aga säilinud on tõendeksemplarid tolleaegse Tsaari-Venemaa Eestimaa kubermangust, Haimre mõisa ümbrusest, Rapla-, Harju- ja Läänemaalt ning Tallinna ümbrusest.
Aastatel 1852-1857 koondas Dietrich oma seenenäidised üheksaks eksikaadiks e võrdluskoguks, igas köidetud ca 100 liiki (Centuria Plantarum Florae Balticae cryptogamarum I-IX). Hiljutisel ülevaatusel selgus, et kokku on säilinud üle 800 eksemplari, ainult kolmas köide on hävinud. Substraatide valik on rikkalik, kõige enam on kogutud lehtedel elunevaid mikroseeni nii looduslikelt kui kultuurtaimedelt.
2023. a andis Eesti loodusmuuseum seni Tallinnas hoitud Dietrichi kogutud seened üle Eesti maaülikoolile.