Kollektsiooni asutas 1922. aastal tollane botaanika professor Fedor Bucholtz (1872-1924), koos Tartu Ülikooli taimehaiguste kabineti ja katsejaamaga, et selgitada välja põllu-seenkahjustajad ja nende tõrje.
Bucholtzi varasem isiklik seente kogu oli I maailmasõjas kaduma läinud ning õppe- ja teadustöö arendamiseks olulised seenenäidised puudusid. Nii ostis Tartu ülikool esmalt J. A. Bäumleri eksikaadi, mis sisaldas ca 2500 seeneliiki.
Talunikke õpetati seente näidiseid Tartusse saatma ning levinumaid seenhaiguseid seirama.
Aastast 1929. asus jaama juhatama Bucholtzi õpilane Elmar Leppik. 1930. võeti seenekogusse vastu Bucholtzi lese annetus – osa tema abikaasa elutööst. Kogu täiendasid katsejaama säilikute vahetused teiste Euroopa kogudega, välismaa eksemplaride ostud ning isikute ja organisatsioonide annetused, vt lisainfo eksemplaride päritolu kohta.
Katsejaama abijuhataja oli kuni 1929. a Ants Käsebier (hilisem Käspre) ja seal töötasid Richard Tomson (Toomre), Aleksander Kivilaan (Kustasson) ja tükati ülikooli magistrandid.
Hea söögi- ja mürkseente tundja Nikolai Witkowski alias Seenevana kogus vabatahtliku kaastöölisena üle 600 eksemplari peamiselt Tartu ja Järvselja ümbrusest.
Näide Tartus Raadi mõisas tegutsenud taimehaiguste katsejaama seenekogust: 31. VIII 1933 Nikolai Witkowski kogutud külmaseen mahalangenud puutüvelt Kursi kihelkonnast Pöörilt.
Elmar Leppik emigreerus 1944. aastal. Sõjaolukorras õnnestus seenekogu Raadilt siiski päästa ning 1951. anti see Eesti Põllumajanduse Akadeemia valdusse. Järgnevatel aastakümnetel paiknes see Tartu Ülikooli botaanikaaia naabruses Laial tänaval, hiljem Eerikal.
Viimasel poolsajandil on kogu täiendanud kõige enam fütopatoloog ja õppejõud Anne-Liis Sõmermaa, kes kandis kogu eest hoolt aastatel 2003-2011, olles ka põhiline andmete sisestaja.
2013. aastal koliti kogu EMÜ Metsamajja ning hakati haldama samas ruumis koos endise Zooloogia ja botaanika instituudi seenekoguga.
Artikkel kollektsiooni ajaloo kohta ilmus Folia Cryptogamica Estonicas.