Professor Rudolf Säre käsitleb raamatus „Kabja- ja sõratervishoid. Hobuserautamine“ (1956) veterinaarortopeediat kitsamas mõistes ning keskendub hobuse, veise, eesli ja muula rautamisele, kapjade ja sõrgade tervishoiule ning kabja- ja sõrahaiguste ravile.
Õpiku sissejuhatuses autor selgitab, et ortopeedia on meditsiiniline distsipliin, mis käsitleb inimese ja loomade keha deformatsioonide profülaktikat, diagnostikat, patoloogiat ja ravi ning luude ja lihaste kaasasündinud või elu kestel trauma või mitmesuguste haiguste tagajärjel tekkinud talitlushäireid. Lisades, et kuna loomadel ei olnud toona ortopeediline ravi kõigi kehaosade suhtes teostatav ja tagajärjekas ning esmalt tuli arvestada ravimise majanduslikku tasuvust ja looma väärtust, mitte aga elu säilitamist, piirdus veterinaarortopeedia peamiselt jäsemete, eriti aga jäsemete alumise osa – kabja ja sõra deformatsioonide ning haiguste vältimise ja ravimisega.
Tähtis koht veterinaarortopeedias oli hobuse, muula, eesli ja veise rautamisel. Rautamine oli vajalikuks ja sageli ainsaks profülaktiliseks ning ravivahendiks kapjade ja sõrgade deformatsioonide ning paljude teiste jäsemehaiguste vältimisel ja ravimisel.
• Säre, R. Kabja ja sõratervishoid. Hobuserautamine. Tallinn: Valgus, 1956.
• Rängel, A. /Loomaarst A. Rängel/. Hobuserautamine ja kabja tervishoid. Autori kirjastus Valgas, 1937.