Zoomeedikumi kogu jaguneb museaalseks osaks, kus on välja pandud valik anatoomia, patoloogilise anatoomia ja parasitoloogia ning ortopeedia ja rautuse museaale. Kogu lätteks on loomaarstide koolitamiseks vajalikud õppepreparaadid, kuid kollektsioon täieneb nii sihipäraselt hangitud kui teadustöö ning loomakliiniku ravitöö käigus kogunenud materjalidega.
Lisaks arvukatele naturaalpreparaatidele on kogunenud hulgaliselt ajaloolise taustaga esemeid. Nii on annetatud muuseumile instrumente, dokumente, käsikirju, fotosid, jooniseid, samuti erialast kirjandust alates XIX sajandi teisest poolest.
Kogu struktuur
Normaalse anatoomia alakogu põhiosa moodustavad selgroogsete, eriti imetajate ja lindude skeletid ning koljud, koduloomade veresoonte ja närvide topograafilis-anatoomilised preparaadid, koduloomade siseelundite ja veresoonte korrosioonpreparaadid, vähene arv mulaaže jm. Anatoomia alakogus leidub ka üksikuid subfossiilseid imetajaluid ja nende fragmente.
Patoanatoomia ja parasitoloogia alakogu sisaldab makro- ja mikropreparaate haiguslike, sh tänapäeval Eestis mitteesinevate nakkushaiguste puhuste muutustega (veiste katk, malleus jt), väärarendeid ning imetajate, lindude ja kalade parasiite.
Ortopeedia alakogu moodustavad terved ja haiguslike muutustega kabjad ning sõrad; hobuse kabja- ja veise sõrarauad, sookingad ning rautustarvikud.
Kujunemislugu
Zoomeedikumi kogu sai alguse Vilniuse Medikokirurgia Akadeemia likvideerimise järel 1843. aastal Tartu ülikoolile kingitud preparaatidest, mis anti hiljem üle 1848. aastal asutatud Tartu Veterinaariakoolile. Toonaste preparaatide hilisem saatus pole teada. Edaspidi on kogu pidevalt täiendatud. 1918. aastal evakueeriti väärtuslik osa Saraatovisse. Palju preparaate hävis Teise maailmasõja ajal.
Anatoomia alakogu
Kogu sai alguse Tartu Veterinaariakooli ja -instituudi zootoomia (koduloomade anatoomia), zooloogia ja võrdleva anatoomia õppevahenditest. Vanimad dateeritud säilikud pärinevad 1853. aastast, nimelt inimese kõrva mulaaž ning akadeemik Alexander Theodor v. Middendorfi (1815–1894) poolt Tartu Veterinaariakoolile kingitud hobuse pronksist skelett. Osa naturaalskelettidest (lamav hobune, eesti maatõugu veis, lõvi jt) ning enamik imetajakoljusid on muretsetud enne 1917. aastat. Suure osa kollektsioonist koostas prof Ludvigs Kundziņš (1855–1940) aastatel 1887–1916. Valmispreparaadid osteti enamasti Ida- ja Lääne-Euroopa zookauplustest, kuid ka Napoli zooloogiajaamast ja Berliini Akvaariumist. Preparaate valmistati ka Eestis, nt Emajõest püütud säga peast.
Teise maailma sõja järgsel perioodil monteeriti paljud skeletid dots Paul Saksa juhendamisel. Luustike ja koljupreparaatide valmistamist jätkatakse senini. Veresoonte ja närvide topopreparaadid on teinud peamiselt vanemlaborant Amanda Sunberg aastail 1952–1969. Osa säilikuid on valmistanud üliõpilased. 1980–1990ndatel aastatel selgitati dots Enn Ernitsa juhendamisel osa muuseumipreparaatide päritolu ning täpsustati ja ajakohastati nende nimetusi. Valmistati anatoomia ajaloo stendid (1996), mis kajastavad morfoloogia arengut kiviajast alates.
Viimastel aastakümnetel on kogu täienenud Tallinna Loomaaia abiga, näiteks on valmistatud teravmokkninasarvik Murray, amuuri tiiger Bronto, lumeleopard Olivia ja šimpans Pino skeletid.
Patoloogilise anatoomia ja parasitoloogia alakogu
Patoanatoomiliste püsipreparaatide valmistamine algas arvatavasti juba Tartu Veterinaariakooli asutamise järel, alates 1848.aastast. Sel ajal levis põllumajandusloomade seas laialt ka selliseid haigusi, mis on tänapäevaks likvideeritud või esinevad väga harva (malleus e tatitaud, enzootiline lümfangiit, veiste katk, nõlg, veiste kontagioosne pleuropneumoonia, tuberkuloos jmt). Konserveeritud lahanguleide kasutati haiguste diagnoosimiseks.
Aastal 1865 asus anatoomia prosektori kohale Einšens Zemmers, kes töötades patoloogilise anatoomia professorina omandas ülemaailmse kuulsuse just siberi katku e antraksei uurimisega. Sellekohaseid preparaate aga leidub kogus üksikuid, kuna siberi katku puhul on looma lahang keelatud. Toonastest levinumatest nakkustest on aga säilinud malleuse e tatitaudi ja tuberkuloosi kahjustustega elundite preparaadid.
1870-ndatel aastatel oli loomaarstil rohkelt tegemist ka veiste katkuga, mida uurisid Peter Jessen, Cazimir Raupach jt. Muuseumis säilitatakse püsipreparaate veiste katku puhuste muutustega elundites: kahjustused lümfisõlmedes, mandlites, põrnas, farüngiit, verevalumid suulimaskestas jm.
Oma panuse patoloogilise anatoomia preparaatide valmistamisel on andnud professor Ernests Paukulis, Ernst Schröder, hulga preparaate on valminud Johann Waldmann ja mitmed teised sel alal töötanud õppejõud.
Kuigi leidub piisavalt elu ajal looma kimbutavaid haigusi, on mitmed organismid juba enne oma ilmaletulekut määratud esindama väärarendeid e soerdeid: kõikvõimalikes suundades kõverdunud lülisambaga vasikad, kahenäolised põrsad ja vasikad, ühesilmaline ülalõuatu varsapea, paljuvarbaline seajalg jne.
Suure panuse püsipreparaatidega muuseumi täiendamisel andis 1930. aastatest alates patoloogilise anatoomia alal töötanud professor Vassil Ridala. Tema juhendamisel on lisandunud preparaate parasiitidest, sigade punataudist, ebaõigest söötmisest või lohakusest tingitud patoloogiliste muutustega, kasvajad, samuti suur hulk konkremente, pulstikuid.
Muuseumi peamine väärtus ongi ajalooline, kuna selline säilitamisviis võimaldas haiguspilti võrdlusmaterjalina kasutada. Viimastel aastakümnetel on lahanguleidude talletamine naturaalsel kujul asendanud nende jäädvustamisega peamiselt foto- ja videotehnika abil.
1990ndatel aastatel renoveeris, täiendas ja kataloogis patoanatoomia kogu preparaate toonase loomaarstiteaduskonna veterinaarmeditsiini muuseumi juhataja Velta Lokk.
Ortopeedia ja rautuse kogu
Kogu peamised säilikud tutvustavad hobusekapjade haiguslikke muutusi ning kabjaraudu, samuti traumade ja haiguste tagajärjel moondunud luude preparaate.
Ortopeediakogu loodi Tartu Veterinaariakooli algusperioodil XIX sajandi keskpaiku. Esimesed preparaadid (üle 200 hobusekabja ja -raua) saadi Vilniuse Medikokirurgilise Akadeemia ja Kaasani ülikooli veterinaaria kateedri likvideerimisel.
Tartu Veterinaariakooli esimene direktor prof Peter Jesseni (1801–1875 ettevõtmisel sepistas kooli õppesepa abi Carl Friedrich Arndt rautusvahendite näidiskogu. See läks maksma 28 hõberubla ning sisaldas 38 erinevat kabjarauda, krihvivõtme, kabjatangid ja 18 erinevat naela. Samaaegselt avaldas P. Jessen 1853. aastal asjaomase kogu kohta brošüüri tuntud Tartu kunstniku Friedrich Schlateri (1804–1870) litograafiatega. Kahjuks pole tsaariaegse kogu kujunemise ja säilimise kohta rohkem andmeid.
XX sajandil täiendas ja hooldas ortopeedia ja rautuse kogu prof Rudolf Säre (1909–1985), kelle eestvõttel kujundati kogu väljapanek Vene tn 38 õppehoonesse. Professor Säre tööd jätkasid alates 80. aastatest tolleaegse kirurgai ja sünnitusabi kateedri õppejõud Mihkel Jalakas ja Mait Klaassen.
Aastal 1992 toodi nn kabjamuuseum Zoomeedikumi, mille praegustes ruumides hakati seda eksponeerima 2004. aastal.
Meditsiinis tuntakse ortopeedia mõiste all kogu tugi- ja liikumiselundite (lülisamba, vaagna, jäsemete) vigastusi, väärasendeid ja talitlushäireid ning nende ravi.
Zoomeedikumi ortopeediamuuseum koondab traditsiooniliselt peamiselt kabjahaiguste, hobuseraudade ja rautustarvikute näidiseid, vähem leidub preaparaate jäsemete üldistest haiguslikest muutustest ja teistest tugisüsteemi patoloogiatest.
Kogu peamine väärtus on tema ajalooline taust. Tartu veterinaariakooli rajamise üheks motiiviks 19. sajandi keskel oli toonase tsaariarmee vajadus hobusearstide järele. Kooli esimese saja aasta jooksul moodustasid loomakliiniku patsientidest enamuse hobused, näiteks 1910. aastal raviti kliinikus kokku 7074 looma, kellest üle 4200 olid hobused.
Kliiniku esimene patsient oli samuti hobune, 1848. oktoobrikuus raviti terveks üheaastase täkksälu parema tagajala vigastus.
Praegusel ajal ei leidu tänu hobuste väiksemale töökoormusele ning nende hooldamise ja ravivõimaluste edenemisele hobusekapjadel nii ohtralt haiguslikke muutusi ning erinevaid kabjaraudu saab hankida ka sepikoja teenuseta. Rääkimata laiast valikust lisatarvikutest, mis rautusel hobuse seisuvigu parandavad ning jalahaigusi aitavad ennetada. Seetõttu on lisandunud viimastel aastakümnetel kogusse vaid üksikud eksponaadid.
Kogu säilikute kirjete koostamisel on aluseks Rudolf Säre ja Mihkel Jalaka koostatud nimekiri. Kahjuks puuduvad kirjetel päritoluandemed, kuna kogu on leidnud kasutust peamiselt loomaarstide õppetöös. Ortopeedia ja hobuserautuse kursus oli veterinaariakooli algusaastatel üpris tähtis õppeaine, selle raames harjutati sepikojas 5.–8. semestril 24 tundi nädalas, möödunud sajandi 30. aastatel kokku kolmel semestril 5…6 tundi nädalas. Veel 50 aastat tagasi pidi iga üliõpilane nimetatud õppeaines arvestuse saamiseks suutma sepistada ka hobuseraua.
Kogu ajaloolise tausta tõttu on selgitavad tekstid koostatud Rudolf Säre raamatute põhja ning säilitatud on professori toonane terminoloogia ja sõnakasutus.
Kogu säilikuid inventeerisid ja dokumenteerisid Silva Tedrema ja Eha Järv. Inglisekeelsed nimetused lisas Maaülikooli hobuste kliiniku arst Reet Herm. Kogu pildistas ja seadis veebilehele Eha Järv.
Allikad
- Ernits, E. Eesti Maaülikooli Zoomeedikumi kogud. Kujunemislugu ja ülevaade. Tartu: Eesti Maaülikool, 2009.
- Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskond: 1848–1998 / Koostanud E. Ernits. Tartu: OÜ Farmax, 1998.
- 175 aastat loomaarstiõpet ja -teadust Eestis. Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut 1848–2023. Koostanud Enn Ernits ja Tarmo Niine. Tartu: Eesti Maaülikool, 2023.
- Lokk, V. 1996. Patoloogilise anatoomia muuseumist. – Eesti Loomaarstlik Ringvaade, 1996(6), lk 249–252.
- Säre, R. Hobuserautamine. Tartu: RK Teaduslik kirjandus, 1941.
- Säre, R. Kabja ja sõratervishoid. Hobuserautamine. Tallinn: Valgus, 1956.
- Säre, R. Veterinaarkirurgia. Tallinn: Valgus, 1975.