Kabi (ungula; ingl hoof) on kabjalistel kolmest nahakihist koosnev kolmanda varba lõpposa. Kliinilises mõistes kuuluvad kabja hulka ka piirdeluu distaalne osa, kabjaluu ja kabjakõhred, distaalne seesamluu, jalaplokipaun ning süva varvastepainutaja kõõluse kinnituskoht.
Kabja peamised ülesanded on:
● jäseme alaosade kaitsmine mehaaniliste, keemiliste ja bioloogiliste välismõjutuste eest,
● tõugete amortiseerimine käimisel,
● jõu ülekandmine käimisel seoses varbasirutajate ja –painutajate kõõluste kinnitumisega kabjaluule,
● kompimine (paremini arenenud eeskapjadel).
Hobusekapju on kujult väga erinevaid. Öeldakse, et erinevaid kabjakujusid esineb niisama palju kui inimeste nägusidki.
Sõrg (ungula; ingl hoof) ümbritseb sõraliste (siga ja mäletsejalised) varvaste tippu. Igal jäsemel on neli sõrga: kaks ees- ja kaks tagasõrga. Kliinilises mõistes peetakse sõraks moodustist, mis koosneb piirdeluu distaalsest osast, piirdeliigesest koos sidemetega, sõraluust, distaalsest seesamluust, varbasirutajate ja -painutajate kinnituskohast ning sünoviaalpaunast distaalse seesamluu ja süva varbapainutaja kõõluse vahel.
Ortopeediakogu preparaatide nimetused pärinevad prof Rudolf Säre ja Mihkel Jalaka koostatud registrist. Samuti on selgitavad tekstid koostatud Rudolf Säre raamatute põhja ning säilitatud ka professori toonane terminoloogia ja sõnakasutus.
Kahjuks puuduvad preparaatide päritolu kohta andmed, kuna kogu on varemalt leidnud kasutust peamiselt loomaarstide õppetöös.
Allikad
Ernits, E., Nahkur, E. Koduloomade anatoomia. Kõrgkooliõpik. Tartu: Eesti Maaülikool, 2013.
Ernits, E. Koduloomade anatoomia V. Välisanatoomia. Kereõõned. Tartu: Eesti Maaülikool, 2005.
Rängel, A. /Loomaarst A. Rängel/. Hobuserautamine ja kabja tervishoid. Autori kirjastus, Valhas, 1937.
Säre, R. Hobuserautamine. Tartu: RK Teaduslik kirjandus, 1941.
Säre, R. Kabja ja sõratervishoid. Hobuserautamine. Tallinn: Valgus, 1956.
Säre, R. Veterinaarkirurgia. Tallinn: Valgus, 1975.
Kabjahaiguste tagajärjel tekivad muutused sarvkabjas, kabjatohl deformeerub, muutub nõrgaks või rabedaks, irdub nahkkabjast. Haiguslike kapjade tekkepõhjused võivad olla mehhaanilised vigastused, põletikulised protsessid, infektsioonid.
Paljudel kabjapreparaatidel esineb mitu patoloogilist tunnust korraga, näiteks väärseisust tekkinud korrapäratu kabi koos sarvetohlu haigusliku muutusega. Seetõttu võib osa preparaate esineda mitmes alajaotuses.
Seisust olenevalt koormatakse kabja üksikosi erinevalt, millel tõttu korrapärane kabi deformeerub, areneb korrapäratu kabi. Suurima tähtsusega on jäseme ja varba seisud, näiteks koondjalgne või -varbane seis ja harkjalgne või -varbane seis.
Sageli on vigane liikumisviis paljude kabjavigastuste põhjustaja. Algpõhjus paarisjalgade kokkupekslemisele ehk riivlusele tuleneb samuti looma eksterjööriveast, nagu ka ees- ja tagajäsemete kokkupeksmine ehk rabamine ja jäseme pööramine. Vana ja haige hobune kipub jalgu järel lohistama.
Kabjahaiguste tagajärjel tekivad muutused sarvkabjas, kabjatohl deformeerub, muutub nõrgaks või rabedaks, irdub nahkkabjast. Haiguslike kapjade tekkepõhjused võivad olla mehhaanilised vigastused, põletikulised protsessid, infektsioonid.3
Paljudel kabjapreparaatidel esineb mitu patoloogilist tunnust korraga, näiteks väärseisust tekkinud korrapäeratu kabi koos sarvetohlu haigusliku muutusega. Seetõttu võib osa preparaate esineda mitmes alajaotuses.
