Mullamuuseum
Märksõnu mullateadusest ja ökoloogiast

Koostanud akadeemik, biol. dr, prof. Loit Reintam.


aktiivne happesus, vt mulla happesus.

alluviaalmuld (lad alluvium ’uhe’), sama mis lammimuld.

alvar (rts), lood, loopealne, paepealne ala, kus rähast või klibust koosnev pinnakate on õhuke või puudub ning mullakiht on õhem kui 30 cm; a-l kasvab lubja- ja kuivalembene taimestik. Looniite ja kadastikke kasutatakse pms. karjamaana, a-l paiknevad metsad (loometsad) kuuluvad hoiumetsade hulka.

bioindikatsioon, sama, mis *ökoindikatsioon.

biotoop (topos ’koht’, 1. biogeotsönoloogias ökotoop, biotsönoosi ehk elukoosluse abiootiliste tingimuste kompleks. Selles võib eristada kliimat (klimatoop), veeolusid (hügrotoop) ja mulda (edafotoop). – 2. sünökoloogias koosluse (eriti loomakoosluse) elupaik, suhteliselt ühesuguste keskkonnatingimustega ala.

biotsönoos (koinos ’ühine’), elukooslus, ühesuguste keskkonnatingimustega maa-alal (biotoobis) elunevate organismide kogum. B-i organismid sõltuvad nii keskkonnast (*ökotoobist) kui ka üksteisest, seal moodustub toiduahelaist keerukas suhete süsteem (konneks), mis reguleerib b-i liigilist koosseisu ning tagab b-i säilimise ka mõningate keskkonnamuutuste ja mõne liigi väljalangemise korral. B-s eristatakse taime- (fütotsönoose), seene- (mükotsönoose), looma- (zootsönoose) ja mikroobikooslusi (mikrobotsönoose). Mida mitmekesisemad on biotoobis elutingimused, seda liigirohkem on b. ja seda väiksem on iga liigi isendite arvukus. Mida äärmuslikumad on elutingimused, seda liigivaesem on b. ning seal valdavad kitsalt kohastunud liigid. Pikka aega ühesugusena püsinud keskkonnas on b. liigirohke ning tema koosseis ühtlane ja püsiv. Taime-, seene- ja mikroobikoosluste laad ning koostis seostuvad tihedalt mullaga, kusjuures paljusid neist iseloomustab vastastikune indikaatorlus.

boniteet (< lad. bonitas ‘headus’), kõlviku väärtus; selle määramiseks rakend. b-iskaalasid. Mulla b. näitab mulla koostisest, omadustest, režiimidest jm. tulenevat tootlikkust. Maa b-i määravad mulla b. ja maa kasutuskõlblikkust mõjutavad omadused (reljeef, kivisus, kõlviku suurus, mullastiku kirjusus). Metsa ja puistu b. näitavad kasvukoha tootlikkust, seda väljendatakse hrl. 50- või 100-aastase puistu keskmise kõrgusena või arvutatakse puuliikide kohta koostatud tabelite ja graafikute abil. Rohumaa b. väljendab looduslike rohumaade tootlikkust, võsastumist (metsasust) ja saagi kvaliteeti.

Cambisol (< lad. cambiare ‘muutuma’), pruunmuld (*leostunud muld).

deflatsioon, tuulekanne, tuuleerosioon, kuiva pudeda sette (liiva, aleuriidi) ja mulla ärakanne tuule toimel taimkatteta või nõrgalt taimestatud alalt. D. on eriti laiaulatuslik stepi- ja kõrbevööndis, metsavööndis on d-I mererannal ning ebaõige maakasutuse  ja agrotehnika korral põllumaadel. D-iohu puhul on vajalikud metsakaitseribad  ja tugevajuureline taimkate, parandada tuleb mulla füüsikalist seisundit.

deluuvium (< lad. deluere ‘ära uhtma’), nõlvajalamitele, veerudele ning nõgudesse kuhjunud setted ja muld, mille vesi on sinna uhtunud. D. on halvasti sorteerunud, terajämedus väheneb piki kallakut. Vrd. eluuvium.

deluviaalmuld, pealeuhtemuld, kõrgendike lagedelt ja nõlvadelt erosiooni teel alla kandunud mullast moodustunud deluviaalse huumushorisondiga (Ad) muld kõrgendike jalameil ja nõgudes. D-a sügavamates horisontides on enne deluuviumi kuhjumist seal olnud mullad. Niiskusolude järgi jaguneb d. deluviaalseks kamarmullaks, gleistunud ning glei- ja turvastunud d-ks. Deluviaalse pealeuhtekihi tüseduse järgi eristatakse nõrgalt, keskmiselt ja tugevasti pealeuhutud d-I (Ad vastavalt alla 20, 20–80 ja üle 80 cm), mullareaktsiooni ja küllastusastme järgi küllastunud ja küllastumata d-i.

eluuvium (< lad. eluere ‘maha või välja pesema’), kivimite murend või koreseline muld, mis on jäänud tekkimiskohale. E. ei ole kihiline, sisaldab rohkesti murenemisele vastupidavaid mineraale. Tekib tasastel veelahkmealadel (nt. Põhja-Eesti lubjakiviplatoodel), Eestis pms. erodeeritud kõrgendike lagedel ja nõlvadel, kust ärakantud peenem murend ning peeneseline muld moodustab jalameil ja nõgudes *deluuviumi.

erodeeritud muld (< lad. erodere ‘näkitsema, läbi sööma’), kõrgendike lagedel ja nõlvadel ning oruveerudel paiknev muld, mille pindmine kiht on olenevalt nõlva kallakusest, mulla lõimisest ja taimkattest osaliselt või täielikult ära kantud; laiguti või lausaliselt avanevad maapinnal sügavamad mullakihid. Haritavatel maadel küntakse üles ja allutatakse erosioonile järjest sügavamaid mullakihte ning suureneb alumiste horisontide mõju mulla koostisele, omadustele ja režiimile. Eristatakse karbonaatseid, leostunud ja leetunud e. m-i, need võivad olla nõrgalt, keskmiselt, tugevasti või väga tugevasti erodeeritud. Loodusliku taimkatte all on mullad erineva erosiooniohtlikkusega, kui nõlva kallak on 3–5, 5–10 ja 10–15°. Erosioonioht on suurem mulla tolmja ja väiksem liivase lõimise puhul. E.m. on huumusvaene ja hrl. põuakartlik, kuulub VII–X hindeklassi.

ferrallitisatsioon, mullatekkeprotsess troopikas ja lähistroopikas, kus muld rikastub raud- ja alumiiniumoksiidide ning nende hüdraatidega intensiivse bioloogilise aineringe tingimustes. Olenevalt raudoksiidide hüdratatsiooniastmetest ning huumuse laadist on f-l tekkinud mullad kollased, punased, punakaspruunid, mustjaspunased või rusked. F. levib ligi 1/5-l maismaast, tema tunnuseid koos savistumisega leidub ka mõnes parasvööndi mullas.

Fluvisol (< lad. fluvius ‘jõgi’), alluviaalmuld (*lammimuld).

fulvohape (< lad. fulvus ‘punakaskollane’), huumushape, mis lahustub leelistes ja nõrkades mineraalhapetes; koostises on 40–50% süsinikku, 2–3% lämmastikku, 43–48% hapnikku ja 5–6% vesinikku. Orgaanilise happe omadused annavad talle -COOH ja fenoolse -OH rühmad. Metallidega reageerides annab f. sooli — fulvaate. Naatrium-, kaalium-, kaltsium- ja magneesiumfulvaadid lahustuvad vees, raud- ja alumiiniumfulvaadid ainult leeliselises ja tugevasti happelises keskkonnas. F. mõjutab oluliselt mullateket.

füüsikaline neeldumine, molekulaarne adsorptsioon, ainete seondumine tervete molekulidena. F. n-le alluvad pindpinevust vähendavad ained. Pindpinevust suurendavad ained (nt. nitraadid) põhjustavad negatiivset adsorptsiooni, mille puhul ained mullas kinnistumata leostuvad ning saastavad pinna- ja põhjavett.

füüsikalis-keemiline neeldumine, asendus- ehk vahetusadsorptsioon, mullakolloididel neeldunud ioonide asendumine (vahetamine) ekvivalentse hulga lahuses olevate samanim. ioonidega.

gleimuld, Gleysol, pidevalt liigniiske muld, mille profiilis on rohked gleilaigud ja roosteplekid või pidev gleihorisont. Toorhuumuslikku huumushorisonti katab looduslikel rohumaadel ja lodumetsades alla 10 cm tüsedune turvastunud rohukamar või metsakõdu. 10–30 cm tüsedune turvas on iseloomulik ainult turvastunud g-le. Lähtekivimi, orgaanilise aine, gleistumise jm. mullaprotsesside laadi, profiili ehituse jm. järgi eristatakse g-atüüpe: glei-rendsiinad (karbonaatsed g-d) asetsevad pael ja rähkmoreenil, on kivised, õhukesed ja heitliku veerežiimiga, kihisemine on huumushorisondis kõrgemal kui 30 cm; leostunud ja leetjad g-d (glei-pruunmullad) on savistunud horisondiga, kujunenud karbonaatsel moreenil, millest algab kihisemine, on parimad g-d; küllastunud ja küllastumata g-d on veesettelise lähtekivimiga (liivadest savideni või mitmekihilised), mullatekkes diferentseerumata profiiliga ning nende väärtus oleneb lõimisest ja põhjavee kemismist.

gleistumine, veega küllastunud hapnikuvaeses keskkonnas toimuv mullatekkeprotsess. Mikroobid saavad orgaanilise aine hapendamiseks vajaliku hapniku taandumisvõimelistest mineraalühenditest. Sel viisil mullamikroobide osalusel moodustunud ferroühendite reageerides mulla alumosilikaatidega tekivad sinakad või rohekad gleimineraalid (pms. sekundaarsed ferroalumosilikaadid). Pealmistes mullakihtides toimub pinna-, ülaveetingimustes ülag., alumistes kihtides põhjavette sattunud orgaanilise aine osalusel süvag. Pidev g. tekitab mulda sinaka või roheka horisondi (G), ajutise või perioodilise g-se korral tekivad mullahorisontidesse sinakad ja rohekad plekid, laigud ja sooned, sel puhul on horisondi tähis g või kombineeritud, nt. Ewg, BtG, Cg, CG.

gleistunud muld, ajutiselt liigniiske muld, mille profiilis on hajusalt gleilaike ja roosteplekke. Ülagleistumise korral on need ülemistes kihtides, saüvagleistumise puhul lähtekivimis ja alumistest kihtides. G. m. on mis tahes automorfse ja sellele vastava hüdromorfse tüübi üleminekuline alltüüp, kujutades endast sujuvate piiridega kateenat muldkattes. Ehituse, koostise ja omaduste poolest on g. m. sarnane vastava automorfse mullaga, olles sellest pisut huumusrikkam ja suurema veehoidevõimega, sageli ka happelisem, vähem täiusliku ja fulvohapeterikka huumusega. Eristatakse gleistunud rendsiinasid, gleistunud leostunud, gleistunud leetjaid, gleistunud näivleetunud, gleistunud leetunud muldi ja gleistunud leedemuldi. Neist gleistunud näivleetunud mullad ja gleistunud leetunud mullad moreenil on on üksnes ülagleistunud, ilma vähimategi põhjavee ja süvagleistumise tunnusteta. Seevastu gleistunud leetunud ja gleistunud leedeliivmullad on huumus-illuviaalsed ja süvagleistunud.

Gley Podzol, sama mis *leet-gleimuld.

Gleysol, sama mis *gleimuld.

humifitseerumine, humifikatsioon (humus ‘maa, muld’ + facere ‘tegema’), taimsete ja loomsete jäänuste biokeemiline ja mikrobioloogiline muundumine, lähteainetest keerukama ehituse ja koostisega humiinainete ja huumushapete teke ning huumuse moodustumine. H.on mullateket iseloomustav akumulatiivne sünteesiprotsess, mis algab huumushapete lahustuvate molekulide moodustumisega, jätkub nende hapendumise, liitumise ja tihkestumisega ning lõpeb beseenringiga ühendite liitumisega lämmastikuliste sildade abil. H-se iseloom ja ulatus olenevad muunduvate jäänuste hulgast ja koostisest, mulla mineraalosa keemilisest koostisest ja lõimisest ning vee-, õhu, soojus- ja hapendus-taandustingimustest. Kõige kiiremini humifitseeruvad tselluloosi-, ligniini- ja valgurikkad jäänused kuivas ja parasniiskes, alustest küllastunud või karbonaatses keskkonnas.

humiinained (< lad. humus ‘maa, muld’), mulla mineraalosaga tugevasti liitunud huumusained, mis ei lahustu leelistes, mineraalhapetes, orgaanilistes lahustites ega vees. Sisaldavad u. 60% süsinikku, 5–6% lämmastikku, 30% hapnikku ja 3–5% vesinikku. Jagunevad kaltsiumiga seotud humiinideks ning raua ja alumiiniumiga seotud ulmiinideks, annavad mullasõmeratele (struktuuriagregaatidele) vastupidavuse ning huumusele stabiilsuse.

humiinhape, leelistes lahustuv ja mineraalhapetes ning vees lahustumatu huumushape. Sisaldab 50–60% süsinikku, 4–5% lämmastikku, 30–35% hapnikku ja 3–5% vesinikku. Orgaanilise happe omadused saab -COOH ja fenoolse -OH rühmast, mis asuvad benseeniringi tippudes. Metallidega moodustab sooli — humaate; vees  lahustuvad ainult naatrtium- ja kaaliumhumaadid.

huumus (< lad. humus ‘maa, muld’), pruun või must amorfne keeruka koostisega orgaaniliste ühendite kogum, mis moodustab mulla orgaanilise aine põhiosa ja on tugevasti seotud mulla mineraalosaga. H. tekib muundunud taime- ja loomajäänustest ja mulla mikroobide lagusaadustest, kui need hapenduvad, liituvad ja tihkestuvad. H-s on keskm. 58% süsinikku ja 3–8% lämmastikku. Et tekkes osaleb mikroobne valk, on h-e lämmastikusisladus suurem kui selle lähteaineks olnud orgaanilistes jäänustes. Mulla lämmastikuvaru sisaldubki h-s, kusjuures selle täiuslikkuse määrab lämmastikuliste sildade olemasolu ja toimimine valdavalt benseeniringiga h-ainete molekulis. H. on ehituselt ja koostiselt lähteainest keerukam ning tema põhimass koosneb h-ainetest. H-t on mulla A-horisondis 1–10%, harva kuni 25%, sügavamal on h-esisaldus väiksem. Erandiks on leet-gleimuldade ning mõningate leetunud ja leedemuldade h-illuviaalhorisont (Bh), kus h-t võib olla kuni 4–5%.

huumusained, mulla huumuses sisalduvad orgaaniliste jäänuste biokeemilisel ja mikrobioloogilisel muundumisel tekkinud, lähteaineist keerukamad ained. Lahustumatud h-d on *humiinained, leelistes lahustuvad huumushapped; neist *humiinhapped sadestuvad mineraalhapetes, *fulvohapped jäävad sealgi lahusesse.

huumus-akumulatiivne protsess, sama mis *kamardumine.

hügroskoopsus (< kr. hygros ‘niiske’ + skopeõ ‘vaatan’), ainete (ka kivimite, mulla huumuse, savi- ja tolmuosakeste, turba ning metsakõdu) võime siduda vaba pinnaenergia abil õhust vett. Molekulaar- ja elektristaatiliste jõudude toimel tugevasti seotud vesi võib katta mulla- ja kivimiosakesi mitmesaja molekuli paksuse kihina ning see eraldub sealt ainult kuumutamisel üle 105 °C juures. Selline vesi pole taimedele omastatav ega osale aktiivselt mullaprotsessides. Ainete h-t kasut. ära õhu kuivatamisel, virtsa ja reovee puhastamisel.

ibe, mulla tahked osakesed, mille läbimõõt on alla 0,001 mm Katšinski ja alla 0,002 mm Atterbergi järgi. Koosneb pms. sekundaarsetest savimineraalidest ning jaguneb saueks ja kolloidideks. Ibe on mullaviljakuse tähtis kandja.

illuuvium (< lad. illuere ‘niisutama, uhtma’), mulla ülemistest kihtidest sügavamale uhutud ibe, tolm, huumus, raud ja alumiinium ning nende kompleksid. Kuhjudes moodustab i. illuviaal- ehk sisseuhtehorisondi (mullaprofiili Bt-, Bh-, Bhs- ja B-horisondi).

indikaatortaimed, mingi mulla või mullarežiimi suhtes kitsa kohastumusega looduslikud taimed, mis võimaldavad mulda iseloomustada eriuuringuid tegemata. I-d osutavad mulla rikkusele (nt. katbonaatide, lämmastiku jm. poolest), neutraalsele või leelisele mullareaktsioonile ja teatavaile kindlaile veeoludele. Keemiliselt vaestel ja happelistel muldadel kasvavad i-d võivad konkurentide puudumisel kasvada ka teistsugustel muldadel ning nende indikaatorlus tähendab eelkõige nõrka konkurentsivõimet. On taimi (nt. lubikas), mis on lubjarikkuse suhtes head indikaatorid, kuid veerežiimi suhtes kosmopoliidid. Mõni i. osutab mitut mullanäitajat, nt. vesihaljas tarn lubjarikkust ja nõrka gleistumist, ääristarn lubjarikkust ja toorhuumuslikkust. Põlluumbrohtudest viitavad lubjarikkusele nt. kollane karikakar, põld-kukekannus ja põldsinep, lubjavaesusele ja happesusele väike oblikas, põldkaderohi ja põldrõigas, põuakartlikkusele kogelejarohi, halvale õhustatusele paiseleht.

juurkamar, peente taimejuurtega tihedasti läbipõimunud mullakiht, mida saab tema tihkuse tõttu töödelda ja teisaldada. J-a tüsedus, tihedus ja vastupidavus välisjõududele olenevad mulla lõimisest, veehoidevõimest ja struktuursusest ning rohtse taimkatte koostisest, vanusest ja juurestatuse astmest. J. on hrl. kuni 10 cm tüsedune, kuid rohumaadel ja rohtse alustaimestikuga metsades võib tema tüsedus ulatuda mõnekümne cm-ni. Üheaastaste põllukultuuride all j. ei moodustu.

jäätmaa, haritav maa, mille kasutamisest on loobutud. Paljud j-d on umbrohtunud, risustatud msg. esemetega (kivid, amortiseerunud masinad ja seadmed, tootmisjäätmed) ja tallatud. J. on ka elu- ja tootmishoonete korrastamata ümbrus, hooldamata teeääred ja põllunurgad, risustunud õued jms.

kahkjas muld (vn палевая почва ‘helepruun, kahkjas’), Ida-Siberis, sh Jakuutias valdavalt pohlalehistikes eristatav mullatüüp, mis on kujunenud üksnes igikeltsa kohal valitseva niiskusrežiimi tingimusis ega ole morfoloogiliselt, mineraalselt ja mehaaniliselt diferentseerunud. End. N. Liidu metsavööndis eristati muldade lausalise leetumise kontseptsiooni kohaselt kahkjate leetunud m-ena (палево-подзолистая п.) muldi, mille profiilis leethorisondi asemel järgneb huumushorisondile pruun või kollane akumulatsioonihorisont ning alles siis raskema lõimisega kihi piiril sopiline ja taskuline hele eluviaalhorisont. Mõnel pool tehakse seda kohati tänini ja heledat horisonti eri lõimisega kihtide piiril tõlgendatakse leetumisega. 1970–80ndail selgus, et tegu on hoopis ülagleistumise, ferrolüüsi ja lessiveerumise koostoimega ning pruunide (kahkjate) näivleetunud m-ga. Nüüdseks on leetumine kui sellele mullale mitteomane sageli nimetusest küll kõrvaldatud, kuid jäetud asendamata näivleetumise kui õigemaga. Kahkja täiendita kasutamine vastab hoopis teisele ja teisal esinevale mullale. Pealegi on kahkjas värvusele tuginev mõiste ega ole sobilik ühildada teise samasugusega, nt “pruun või hele kahkjas m”. K. m. on mulla nimena Eestis käibele läinud näivleetunud mulla sünonüümina.

kamar, 1. biol, agr, tihedasti koos kasvavatest rohttaimedest moodustuv ja juurtest läbipõimunud  mullakiht, mis hõlmab kas mulla kogu huumushorisondi (A-horisondi) või ainult selle ülemise osa. K-a maapealne osa on rohuk.; juurtest läbipõimunud, mehhaanilisel mõjutamisel koos püsiv ja tallamiskindel osa k-st on juurk.

kamardumine, huumus-akumulatiivne protsess, huumuse ja orgaanilis-mineraalsete komplekside teke, kogunemine ning huumushorisondi (A-horisondi) moodustumine, kõikjal maailmas kõiki muldi kujundav protsess. K-se laad ja intensiivsus sõltuvad kliimast, taimkattest, mulla lähtekivimist ja režiimidest ning mulda koguneva orgaanilise aine hulgast, koostisest ja muundumisest. K-se intensiivsust väljendavad A-horisondi ja huumusprofiili tüsedus ning huumuslikkus. K-se foonil arenevad kõik muldade erisusi ning mullatüüpe kujundavad protsessid.

karbonaatmuld, *rendsiina

kasv, süsteemi moodustavate organiseeritud struktuuride kordistumine; organismide arvukuse, massi ja mõõtmete suurenemine. K-ks vajalik energia saadakse foto- ja kemosünteesist, orgaaniliste jäänuste muundamisest ning kivimi- ja mullamineraalide keemiliste sidemete muutumisest. Mass ja mõõtmed võivad kasvada organismi kogu elu vältel (püsikud, kalad), aga see võib lõppeda liigiomaste näitajate saavutamisega (paljud taimed, enamik loomi, inimene). K. sõltub geneetilisest potentsiaalist ja paljudest tingimustest ümbruses e. elukeskkonnas (energiavood, veepotentsiaal, t°, toit jpm.). K. allub iseregulatsioonile ning on seotud sündimuse, suremuse, elumuse, arengu jt. eluavaldustega. K-u iseloomustaval k-ukõveral eristuvad aeglane, kiire, aeglustuv ja dünaamilise tasakaalu faasid. K-ukõvera kõrgus koordinaatsüsteemis kujutatuna oleneb organismi geneetilisest olemusest ja potentsiaalist. Seda võivad madalamale suruda haigused, konkurendid, parasiidid, ebasoodne ümbrus jm.

kastanmuld, stepivööndi lõunaosa ja kuivstepivööndi mullatüüpe. K-d on huumus- ja toitainevaesed, paljud karbonaatsed või sooldunud. Kultuuristamisel on vaja k-i niisutada, vältides seejuures sekundaarset sooldumist. Huumusesisalduse järgi eristatakse tumedaid ja heledaid k-i.

keskkond, ökol, biogeofüüsikaline ja -keemiline ümbrus, elukeskkond, tingimuste kogum, milles organism ja kogu biosüsteem asub. Selleks on aineline olelusk. (õhk, vesi, muld, maapõu, teine organism), aga ka miljöötingimused (kliima, ilmastik, asend reljeefil jm.) ning elupaik või kasvukoht (mets, põld, asula, hoone). K-a mõjureiks on ka tootmine, tehnoloogia ja olme, mis mõjustavad ümbrust. Organismidele on vajalik liigiomane k., milles  ta saab eksisteerida. See on ökoloogiline nišš; paljudel peab see olema muutuv.

keskkonnakaitse, rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-halduslikud ja ühiskondlikud abinõud loodusvarade (õhk, vesi, muld, taimkate, loomastik, maapõu) hoidmiseks, säilitamiseks ja kasutamiseks, loodusobjektide (kooslused, kaitsealad) alalhoiuks ning elukeskkonna risustamise ja saastamise vältimiseks ja vähendamiseks; tänapäeva looduskaitse olulisim valdkond. Oleluskeskkonna ja loodusvarade järgi eristatakse õhkkonna-, vee-, mullastiku-, maapõue-, maastiku-, taimkatte- ja loomastikukaitset. Loodusvarade kaitse abinõud peavad hoidma ära nende varade raiskamise ning looduskeskkonna kõrvaliste esemetega risustamise ja kahjulike ainetega saastamise. K. hõlmab ka müra, elektromagnetilise ja maakiirguse ning msg. looduse degradatsioonide (moonutuste) vastaseid abinõusid. K-meetmed jagunevad saastamist ennetavaiks (nt. alternatiivsed kütused ja tehnoloogiad, jäätmete korduskasutusega kinnised tootmistsüklid, saasteainete leviku vähendamine puhastusseadmete abil, säästlik majandamine) ning saastamise mõju vähendavaiks (nt. kaitseribade, puhvervööndite ja helibarjääride rajamine maastikel, reguleeritud maakasutus, muldade ja veekogude lupjamine). Õhkkonnakaitse (atmosfäärikaitse) tähtsaimad abinõud on saasteallikast (tehas, katlamaja, transpordivahend jm.) õhku paisatavate saasteainete hulga vähendamine, tootmis- ja põletamistehnoloogiate täiustamine ning tehnoloogiliste jääkainete puhastamine, tootmise optimaalne sobitamine ilmastikuoludega, haljastamine, eriti haljaskoridoride rajamine asulates ja tööstusmaastikes, õhu isepuhastumise soodustamine ning mitmetasandilise ja takistusteta liikluse korraldamine. Veekaitse juriidiline dokument on veekoodeks, mis reguleerib vee kasutamist. Peamised tehnilised veekaitseabinõud on reovee puhastamine, vee kordus- ja ringluskasutus, vett säästvate tehnoloogiate rakendamine, jäätmete utiliseerimine ja prügilate nõrgvee puhastamine. Maaparanduslikud veekaitsemeetmed on nõlvade ja veekogude kaldaribade metsastamine, kultuuride õige valik ja agrotehnika, muldi ja maastikke arvestav niisutus- ja kuivendusrežiim, erosiooni vältiv maaviljelus ning veekogude kallaste kaitse. Mullastikukaitse eesmärk on võimalikult vähendada viljaka põllu- ja metsamulla kadu, mida põhjustab ehitiste, teede, karjääride ja kommunikatsioonide rajamine (ehitusdegradatsioon), takistada muldade kõrbestumist, kuivamist, sooldumist, soostumist, erosiooni ja deflatsiooni, vältida mulla tihendamist raskete masinatega (masindegradatsioon) ja saastamist kemikaalidega (keemiline degradatsioon), reguleerida keemiliste elementide puudust või üleküllust mullas, suurendada mulla puhverdusvõimet ning takistada mulla hävitamist ebaõige agrotehnika ja maaparandusega. Mullastikukaitse on lahutamatus seoses vee- ja taimkattekaitsega ning moodustab osa ökosüsteemide kaitsest. Maapõuekaitse peab tagama maavarade otstarbeka, kompleksse ja säästliku kasutamise, pidades silmas seda kindlustavate tehnoloogiate ohutust. Kasutusintensiivsuse järgi jaotuvad maavarad aktiivseiks ja passiivseiks, viimaste kasutamiseks puudub keskkonnaohutust tagav tehnoloogia. Maastikukaitse hõlmab maastiku kujundamise ja hoolduse abinõusid, ta on maastikuhoolduse ennetav osa ning saavutatakse maastiku tsoneerimise (eri tüüpi maastike kokkusobitamise) teel. Maastikukaitse on määrav loodusparkides ja maastikukaitsealadel, kuid väga oluline on ta ka mis tahes maakohas põllum- ja tööstusmaastike optimeerimisel ning inimesele ohutute elu- ja puhkepaikade loomisel. Maastikukaitse (-hoolduse) tähtis abinõu on haljastamine, millega rakend. ökotonide printsiipi. Taimkattekaitse on eelkõige üldse taime kui elu aluse (esmase bioproduktsiooni kandja) ja ökosüsteemi põhiosa kaitse, sõltumata taimkattetüübi ilust ning haruldusest või igapäevasusest. Taimkattekaitse kitsam eesmärk on kaitsta haruldasi ja ilusaid taimeliike kas üksikult või kooslustes. Kogu taimkatte kaitsmiseks tuleb vähendada ehitusdegradatsiooni, takistada ülekarjatamist, vältida metsaraiet üle aastase juurdekasvu, säilitada hoiu- ja kaitsemetsi, hoida looduslikke ja tehishaljastuid ning tagada haritavate maade kultuuristatus. Kogu taimkatte kaitse koos mullastiku ja veekaitsega moodustavad tootmisvõimeliste ökosüsteemide kaitse. Haruldased ja erakordselt ilusad taimed vajavad kaitset liigina, loodusaladena või kooslustena (loopealsed, puisniidud, uhtlammimetsad), selektsiooniaedadena, parkidena, dendraariumidena jm. vormis. Omaette kaitseobjektid on põlispuud, metsamarjad, ravimtaimed ning hoiu-, kaitse- ja puhkemetsad. Loomastikukaitse on loomade kui inimese alamate kaaslaste kaitse mis tahes viisil hävimise ja hävitamise eest. Loomastiku reguleeriv kaitse korrastab loomaliikide omavahelist arvukust (ohver, kiskja, emane) ja nende arvukust söödamaa suhtes (põdrad, metssead jm.) ning loomade soolist jaotumist. Osa loomi vajab kaitset liigina, teiste puhul tuleb kaitsta nende elupaika. Loomastikukaitse hõlmab biotehnilisi abinõusid (söödasõimede, pesakastide paigaldamine), repelente (peletisi), fotojahti, loomaaedu jms. Haruldaste ja hävimisohus olevate taime- ja loomaliikide kohta on koostatud register Punane raamat. Elektromagnetilise ja maakiirguse osa keskkonnas pole veel päriselt selge, kuid vähendamaks nende kahjulikku mõju inimese tervisele, tuleb kehtestada nende kohta normatiivid ning kiirgusallikad – kõrgepingeliinid, raadio- ja televisioonisaatjad jt. – elu- ja tööpaikadest eemale viia. Ka maa kiirgusväljad (veesooned) võivad mõjutada peale taimesaakide suuruse ja säilivuse inimeste tervist. Sellele avaldab mõju ka üle 59 dB ulatuva müra tugevus, märgatavalt kahjustab tervist üle 85 dB müra. Pidev (ka mõõdukas) müra tekitab stressi, tugev müra põhjustab vererõhu tõusu, veresoonte ahenemist, südametegevuse nõrgenemist, arütmiat ja kurdistumist. Müraallikad (tehased, liiklus) tuleb varjestada ning maastiku tsoneerimisega eraldada elu- ja puhkepaikadest. Tõhus k. eeldab keskkonna seisundi pidevat kõigekülgset uurimist mõõteriistade ja bioindikaatorite abil (*monitooringut).

keskkonnaseisund, keskkonnatingimuste (õhkkond, pinna- ja põhjavesi, muld, elustik) olukord mingil maa-alal ja ajahetkel. K-t hinnatakse kvalitatiivselt asjatundja visuaalse ekspertiisiga või kvantitatiivselt ühekordse või püsiseirega (*monitooringuga). K-i hinnang hõlmab kas kõiki keskkonnatingimusi või üksnes mõnda neist. K-t hinnatakse kas võrdluses nn. fooniga (puhta alaga) või keskkonna standardiseerimisel kehtestatud normatiivsete näitajatega (piirväärtustega). K-i kvalitatiivsel hindamisel saadud info on aluseks kvantitatiivsete andmete saamise (monitooringu) korraldamisel. Õhkkonna seisundi hindamiseks on vaja teada kas õhu koostises on kahjulikke gaase, ning kui on siis millises koguses inimene neid sisse hingab (nii ühekorraga kui pideval hingamisel). Merevee, pinnavete (jõed, järved, ajuti maapinnale kogunev seisuvesi) ja põhjavee seisundit hinnatakse ökoloogilisest (vee-elustiku), toksikoloogilisest, sanitaarhügieenilisest ja organoleptilisest (lõhn, värvus, läbipaistvus, heljum) seisukohast. Mulla seisundit iseloomustavad tema degradeeritus, produktiivsuse vähenemus ning füüsikaline, keemiline ja bioloogiline seisukord. Elustiku seisundit kajastavad taimkatte ja loomastiku koostis, tervislik olukord, produktiivsus, elulisus, haigused, kahjurid, konkurendid jm.

kooslus, tsönoos, organismide kooselu vorme. Taimek. on koos kasvavate eri liiki taimede kogum; eristatakse looduslikke ja kultuurtaimek-i (agrofütotsönoose). Loomak. on biotoobis elavate loomade kogum. Seenekooslus on ühesuguse toitumissuhtega seente rühm biotsönoosis.

kuivaine, aine jääk taimses, muldses, loomses jm. massis pärast  kuivatamist t°-l 105 °C juures (kaalukao lakkamiseni). K-t väljendatakse %-des (kuivmassi ja looduslikus olekus määratud toormassi suhe) ja kasutatakse bioloogilise produktiivsuse, mullavarude, bilansside jm. arvutustes.

lammimuld, *alluviaalmuld, *Fluvisol, siseveekogude tulvaveealal kujunenud muld; profiilis eristub *alluuviumi sisaldav Aa-horisont. Ehituse ja koostise järgi jagatakse l-d teraliseks, kihiliseks ja mudajaks l-ks, veerežiimi järgi lammi-kamarmullaks, lammi-gleimullaks, turvastunud l-ks ja lammi-madalsoomullaks. Parimad omadused on lammi-kamarmullal, Eestis on kõige rohkem lammi-gleimuldi (jõgede kesklammil). L-de viljakus langeb üleujutuste vähenemise tõttu.

leedemuld, *Podzol, rohttaimedeta okasmetsa happeline muld; huumushorisont puudub või tema tüsedus on alla 5 cm. Metsakõdukihile järgnevad E- ja B-horisont. Eesti l-d asuvad liivadel, taigavööndis võivad nad olla ka liivsavil. Tekke ja ehituse järgi jagatakse l-d primaarseks (põline huumushorisondita metsamuld, sügavama leetumise korral huumus-illuviaalne), huumuslikuks (profiilis järgneb metsakõdule õhuke A-horisont) ja sekundaarseks (primaarse l-a ülesharimise või raiestike rohukamaraga kattumise järel uuesti metsakasvanud ala muld, tema profiilis on endise ja uue E-horisondi (E’ ja E’’) vahel A-horisont). Alltüüpide piires jagatakse nad E-horisondi tüseduse järgi õhukeseks (<10 cm), keskmise sügavusega (10—20 cm) ja sügavaks (>20 cm) l-ks.

leet-gleimuld, *Gley-Podzol, alustevaesel lähtekivimil tekkinud happeline liigniiske leetunud muld. Moreenil on E-horisondi ülaosa läbiuhutav ja leetunud, allosa vahelduva hapendus-taandusrežiimi tõttu roostene ja B-horisont tugevasti ülagleistunud. Liivadel järgnevad valgele leethorisondile huumus-illuviaalne (Bh) ja R2O3-illuviaalne (Bs) horisont, selle all paikneb süvagleistunud või gleihorisont. L-g-a küllastusaste on madal, huumus sisaldab rohkesti fulvohappeid. Leetunud gleimulla profiilis on toorhuumuslik AT- või A-horisont, levinud rohttaimedega aladel. Leede-gleimullal huumushorisonti pole, metsakõdu (<10 cm tüse) on turvastunud (OT), levinud liivaste männimetsade all. Turvastunud l-g-a pealmiseks horisondiks on 10–30 cm tüsedune turvas.

leetjas muld, *Luvisol, mitmesuguse karbonaatsusega moreenidel saviosakeste ümberpaigutumisel tekkinud muld; savist vaesunud heledale Ew-horisondile järgneb tumepruun või ruske savirikas Bt- või Bwt-horisont. L.m. on neutraalne või happeline vaid profiili ülaosas, ta on alustega küllastatud, hea veehoide (kuni 200 mm) ja produktsioonivõimega (kuni 20 t/ha), huumusesisaldusega 2,5–4%, tema huumus on täiuslik ja aktiivne. Eesti parimaid põllu- ja metsamuldi (III-V klass).

leetumine, happeliste huumusainete mõjul mulla mineraalosa lagunemine ja lagusaaduste liikumine koos laskuva veevooluga; kujuneb kvartsirikas leethorisont (E), selle alla liivadel Fe- ja Al-orgaaniliste kelaatide kuhjumisel huumus- ja raud-alumiiniumilluviaalne horisont (Bh, Bs, Bhs), moreenil lähtekivimist raskesti eristatav B-horisont. L-l suureneb mulla happesus, väheneb neelamismahutavus ja küllastusaste. L. tekib siis kui taimkate on liigivaene ning temast tekkiv huumus on happeline, lähtekivim on alustest vaene ning vett hästi läbilaskev, veeliikumine on laskuv.

leetunud muld (kamar-leetmuld), Podzol, alustevaesel lähtekivimil tekkinud muld; A-horisondile järgneva leethorisondi (E) tüseduse järgi ning A- ja E-horisondi suhte järgi eristatakse õhukesi (E-horisont puudub või on <5 cm tüse), keskmise sügavusega (A- ja E-horisont on tüseduselt sarnased) ja sügavaid (E>A) l.m-i. Vt. ka leetumine.

leostumine, mulla karbonaatide lagunemine ja neeldunud aluste kolloididelt väljatõrjumine (vees lahustuvate soolade väljauhtumine). L-e sügavust näitab mulla kihisemise ülemine piir.

leostunud muld, *Cambisol, karbonaatsel lähtekivimil kujunenud muld; huumushorisondi (A) all asub savistunud (Bw või Bwt) horisont. Kihisemine algab lähtekivimist, harvem B-horisondi allosast. L.m. on suure veehoide- (kuni 200 mm) ja produktsioonivõimega (kuni 28 t/ha), ta on alustega küllastunud ja neutraalse reaktsiooniga, huumusrikas (2,5–4%) ning tema huumus on täiuslik ja aktiivne. Eesti parimaid muldi (III–V klass). Vt. ka leostumine.

lessiveerumine, lagundamatu ibe või tolmu uhtumine mulla ülemistest kihtidest alumistesse; peentest mullaosakestest vaesunud heleda Ew-horisondi alla tekib pruun või ruske savi-illuviaalne (Bt või Bwt) horisont. L. võib toimuda ühtlaselt kogu mullas või lokaalselt juurekäikudes ja lõhedes, siis esineb mullaagregaatidel ibe ja tolmu voolusvorme (kutaane). L. areneb tihti koos savistumisega.

liivmuld, alla 10% füüsikalise savi osakesi sisaldav mullaerim. Sõredas l-s on neid vähem kui 5%, sidusas l-s 5–10%. Kui füüsikalise liiva osakeste (0,01–2 mm) hulgas domineerib jäme tolm (0,02–0,05 mm), eristatakse tolmjat l-a. L. on väikese veehoidevõimega ning koosneb pms. kvartsist, on keemiliselt vaene, allub kergesti leetumisele.

liivsavimuld, 20–50% füüsikalise savi osakesi sisaldav mullaerim. L. jagatakse saviosakeste hulga järgi kergeks (20–30% savi), keskmiseks (30–40% savi) ja raskeks (40–50% savi). Liiva ja tolmu hulga järgi eristatakse liivakaid ja tolmjaid l-i. L. on heade füüsikaliste ja keemiliste omadustega, kõrge produktsioonivõimega, soodustab akumulatiivseid mullatekkeprotsesse (savistumine, lessiveerumine).

loomuld, *paepealne rendsiina, väga huumusrikas pael või dolomiidil arenev muld. Aluspõhi asub maapinnale lähemal kui 30 cm, levib loometsades ja –niitudel, põldudel vaid 20—30 cm tüseduse korral.

Luvisol, (lad luvi ‘pesema’), *leetjas muld.

lupjamine, maaparandusvõte, kus lubiväetis viiakse happelisse mulda *mulla happesuse vähendamise ja *mulla toiterežiimi parandamise eesmärgil. L-l paraneb ka mulla füüsikaline ja bioloogiline seisund. Eestis vajab perioodilist lupjamist u. 40% haritavast maast, kõige enam on l-st vajavaid näivleetunud, leetunud ja leet-gleimuldi Lõuna- ja Kagu-Eestis. L-ks kasutatakse karbonaatsete kivimite jahu, allika- ja järvelupja, kuid kõige enam põlevkivituha mitmesuguseid liike. Seda tehakse lubjatarbekaartide alusel.

metsakõdu, *varisest moodustunud ja mineraalosaga segunenud msg. muundumisastmes olev orgaaniline mass metsamulla pinnal. M. on tihedasti läbi põimitud taimejuurtest, sisaldab vetikaid, seeni, baktereid, selgrootuid, tolmuteri ning seemneid. Ta täidab olulist osa mets–muld süsteemi energiavoos ja aineringes, kujundab metsamulla režiime ja seisundeid, osaleb metsamuldi  kujundavates ja arendavates protsessides. M. moodustumine, tüsedus ja hulk olenevad puistust, tema varisest, selle koostisest ja muundumisest. Kiire ja hoogsa aineringega leht- ja segametsas võib püsivat m. mitte moodustudagi. Eristatakse m. kolm põhitüüpi: mull, moder ja moor. Esimene neist iseloomustab lehtmetsi karbonaatse lähtekivimiga ja alustega küllastatud muldadel, viimane aeglase aineringega okasmetsi leede-, leetunud ja leet-gleimuldadel. Moder-kõdu on nende vahepealne ning kujuneb ja esineb väga paljudes metsades ja muldadel.

metsamuld, maakasutusest tulenev üldmõiste mulla kohta, mis on kaetud metsaga, mida iseloomustab *metsakõdu ning mille talitlused on seotud metsa taimkattega. Nende seas on muldi (*leedemuld), mis kujunevad, arenevad ja levivad ainult metsa all. Enamasti on mis tahes muld metsaga kaetult käsitatav kui m. Peale osa soomuldadest on Eestis kõik mullad algselt olnud m-d, millest inimtegevuse ja maaviljeluse tulemusena mõne viimase aastatuhande jooksul on tekkinud põllu-, aia-, niidu- ja linnamullad.

metsamullateadus, *mullateaduse haru, mis on orienteeritud metsa kui põhilise bioprodutsendi ja mulla vaheliste talitluste ning vastasmõjude selgitamisele. M. käsitab metsakoosluse põhjuslik-talitluslikku ning tagajärgset osa mullatekkes ja arenemises, mulla mõju metsa produktiivsusele, aineringet *mets–muld süsteemis, selle muutumist looduslike ja inimtegevusest tingitud protsesside tulemusena ning mulla koostist, omadusi, re(iime, protsesse ja ehitust kui metsakasvukohatüüpide olulisemaid iseloomustajaid.

mineraalmuld, tahke osa koostisest  tulenev üldmõiste mulla kohta, milles on ülekaalus mineraalained. M-a vastand on *turvasmuld. Vt. ka liivmuld, liivsavimuld, saviliivmuld, savimuld.

monitooring, (monitor, hoiataja, nõustaja), seire, keskkonnaseisundi plaanipärane ja programmeeritud uurimine ja pidev jälgimine mingi aja jooksul. M-ujaamu rajatakse inimtegevusest mõjutamata või võimalikult vähe mõjutatud nn. foonialadele, inimtegevusest tugevasti mõjutatud aladele ning nende siirdealadele. M. võib olla üleilmne e. globaalne, piirkondlik e. regionaalne ning kohalik e. lokaalne.  Meetodite järgi eristatakse geofüüsikalist (kliima, ilmastik, kiirgus, soojus- ja veerežiim), geokeemilist (õhkkonna, sademete, mere-, pinna- ja põhjavee, muldade, taimkatte ja loomastiku keemilise koostise ja muutuste m.) ja bioloogilist m-t (elustiku ajalise ja ruumilise muutuvuse m.). Meditsiiniline m. jälgib tervislikku seisundit ja selle muutusi.

muld, looduse (*biosfääri) komponent, mis on kujunenud ja areneb maakoore pindmises osas eluprotsesside käigus; ta on loodusvara, mida kasutavad ja muudavad taimed ning muudavad taimse, loomse ja mikroobse orgaanilise aine muundumissaadused. M. on *produktsiooniprotsessi tulemuseks ja vee ning mineraalse toidu allikana ühtlasi selle eeltingimuseks. *Geneetilisteks horisontideks jaotununa ulatub m. eluprotsesside toimumise ja orgaanilise aine muundumissaaduste mõju sügavuseni. See küünib mõnest sentimeetrist kõvadel kivimitel (graniit, paas jm.) mõne meetrini niiskes ja soojas troopikas ja lähistroopikas. M. koosneb tahkest (mineraalne ja orgaaniline), vedelast  (mullavesi ja mullalahus), gaasilisest (mullaõhu gaasid) ja elusast ainest (mullaelustik, mikroorganismid). *Mulla lähtekivimist pärinev mineraalosa ületab *mineraalm-s harilikult 90% ning määrab *m-a mineraalse, keemilise ja granulomeetrilise koostise ning *füüsikalise ja keemilise seisundi. Kuumutamisel põlev orgaaniline osa koosneb mitmesuguses muundumisastmes olevast orgaanilisest ainest ja *huumusest (85–95%)  ning moodustab *mineraalm-s enamasti 1–10%, turvasm-s kuni 98% m-a massist. Orgaaniline osa on *mullatekkeprotsessi liikumapanevaks jõuks ja pikaajaliste vastastoimete kandjaks elusa ja eluta (kivimid) looduse vahel. Selle tulemusena kujuneb *mullaprofiil ja selle diferentseerumine. Mineraal- ja orgaanilise osa vahekorrast ning koostisest sõltuvad *m-a režiimid, enamik *m-a omadusi ja *seisundeid. M-a tahkes osas moodustavad >2 mm Ø-ga osakesed korese, peenese Ø on <2 mm. *Ibe, *huumuse ning kaltsium- ja raudioonide rohkusest (*mullakolloidid) oleneb m-a struktuur, mis võib olla üksikteraline või sõmeraline (tompjas, teraline, pähkeljas, tulpjas, prismaatiline, lehtjas) ja erineda horisonditi. Parimad on tompja, teralise või pähkelja struktuuriga m-d; neis on üheaegselt küllaldasel hulgal taimedele vajalikke vett,  õhku ja toiteaineid. M-avesi pärineb eelkõige sademeist. Omastatav vaba vesi paikneb ja liigub m-a kapillaarides. Mida peenemad on mullaosakesed ja mida suurem kapillaaride ruumala, seda suurem on m-a *veemahutavus (*veehoidevõime), kuid seda väiksem on *veeläbilaskvus. Orgaaniliste ja mineraalainete ning gaaside lahustumisel m-avees moodustub m-alahus, mille koostis, kontsentratsioon ning ajaline ja horisonditi muutumine mõjustavad oluliselt *m-aprotsesse, *m-a toitere(iimi ja *keemilist seisundit. Looduslike muutuste kõrval mõjutavad m-alahust ka väetamine, agrotehnika ja maaparandus. Vee m-a sisenemine, liikumine ja säilimine m-s ning lahkumine m-st iseloomustab *veere(iimi, mis oleneb maakoha kliimast, *m-a lähte- ja aluskivimist, pinnamoest, taimkattest ja inimtegevusest. Läbiuhtelise veere(iimi puhul ületavad sademed aurumise ning sademevesi uhub kas regulaarselt igal aastal või periooditi mitme aasta järgi m-a läbi kuni põhjaveeni. See on iseloomulik parasvöötme metsavööndile, aga ka niiskele troopikale ja lähistroopikale. Läbiuhtumiseta veere(iimi korral on aastane sademete hulk ligikaudu võrdne aurumisega; sügaval asuva põhjavee kohal asuva *kapillaarvöötme ja *rippvee vahele jäävas nn. surnud horisondis on veesisaldus lähedane *närbumisniiskusele. See on iseloomulik kuivade rohtlate m-le, kuid periooditi võib esineda ka metsavööndis. Aurumise tüüpi veere(iim iseloomustab poolkõrbe- ja kõrbem-i, kus soolastest aluskihtidest m-apinnani ulatuv kapillaarvesi kannab põhjaveest üles lahustunud soolasid ja põhjustab m-e sooldumist*. M-aõhk sisaldab peale lämmastiku ja hapniku veeauru, ammoniaaki jt. gaase ning atmosfäärist 10–100 korda rohkem süsinikdioksiidi. M-aõhu gaasid neelduvad m-a tahketel osakestel ning lahustuvad m-avees. Õhuvahetus m-a ja atmosfääri vahel mõjutab orgaanilise aine muundumist ja *mullaprotsesse, aga ka *fotosünteesi käiku; õhuga täidetud pooride hulk m-s ei tohiks langeda alla 10%. M-a soojenemine ja jahtumine sõltuvad m-avee ja -õhu vahekorrast, m-a  soojusneelamisvõimest, erisoojusest ja soojusjuhtivusest. Kiiremini soojenevad tumedavärvuselised, ebatasase pinnaga ja õhurikkad m-d; vesi aeglustab m-a soojenemist, aga ka jahtumist. *M-a omadusi ja *-re(iime reguleerib inimene *kultuuristamise, maaparanduse, agrotehnoloogia jm. teel. *M-aprotsesside tulemusena kujunevad erineva ehituse, koostise, omaduste, re(iimide ja seisunditega m-d, mille taksonid (*m-a klassifikatsioon, *m-a tüpoloogia) on taim–m. süsteemide komponentideks ja *m-ateaduse uurimisobjektideks.

mulla aluskivim, geoloogilise aluspõhja või pinnakatte kivim, mis lasub *mulla lähtekivimi all ning millest pole tekkinud *mullaprofiili ükski *geneetiline horisont. Soomulla aluskivimiks on turba all lasuvad mineraalkihid sõltumata nende koostisest ja päritolust.

mulla degradatsioon, mulla muundumine ning tema seisundi ja talitluste halvenemine mõnede looduslike protsesside (*leetumine, *gleistumine, *soostumine, sooldumine*) hoogustumisel või mulla kahjustamine inimtegevuse tulemusel. Eristatakse ehitus- ja olmedegradatsiooni, mille tagajärjel muld kivide, asfaldi või prügiga kaetult üldse hävib. Masindegradatsioon tihendab mulda, muundab negatiivselt mulla seisundit ja vähendab produktsioonivõimet. Keemilise degradatsiooni tulemuseks on toiteelementide defitsiidi ja/või liia teke, organismidele mürgiste ainete kogunemine ning moondunud keemiline seisund ja toiterežiim.

mulla ehitus, mullaprofiili koosnemine geneetilistest horisontidest; mulla ehituse muutumine horisonditi on mullaprofiili morfoloogiline diferentseerumine; selle järgi kuidas horisonditi ja võrdluses lähtekivimiga muutuvad mulla koostis, omadused ja re(iimid eristatakse mineraalset, keemilist, mehhaanilist, hüdrotermilist jne. diferentseerumist.

mulla erosioon, mulla ja mulla lähtekivimi ajutise vooluveega ärakanne ja uuristus kallakulistel aladel või lendumine tuulega mere- ja järverannal ning tuultele avatud lagendikel. Mulla vee-erosioon tekib kõrgendike nõlvadel ning lohkude, nõgude ja orgude veerudel, kus maapinna kallakus on suurem kui 3°. Eristatakse pinnalist e. lauserosiooni, kus vihma- ja lumesulamisveega kantakse minema mulla pindmist kihti, ning süva- e. jäärakulist erosiooni, kus vooluvesi uuristab endale sängi ning uuristab selle põhja ja külgi. Loodusliku taimkatte all on m. harilikult metsakõdu ja rohukamara poolt takistatud ja nn. normaalerosioon tekib vähesel määral. Kiirendatud erosioon on inimtegevuse (metsaraie, mullaharimise, karjatamise) tulemuseks ning tolmja lõimise korral võib tekkida ka alla 3° kallakutel. Mullamassi nihkumist või edasikannet mullaharimisel kallaku suunas või ka tasandikel nimetatakse tehnogeenseks e. agrotehnoloogiliseks erosiooniks. M. tagajärjel tekivad kõrgendike lagedel ja nõlvadel ning madalike veerudel erodeeritud mullad, nõgudes ja kallakute jalameil pealeuhte- e. deluviaalmullad. Metsaga kaetud kallakutel levivad mis tahes tüüpi mullad on erosiooniohtlikud. M. tõkestamiseks taimestatakse kallakuid ja lagedaid liivikuid, säilitatakse metsakõdu, rajatakse kaitseistandikke, rakendatakse mullakaitselist maakasutust ja maaviljelust, kasutatakse mullastruktuuri tehistekitajaid (nn. kriiliume) ning m. vähendavaid preparaate (nt. nerosiini). M. tagajärjel tekkinud erodeeritud ja deluviaalmuldi on rohkesti künklikul maastikul Kagu-Eestis.

mulla füüsikaline seisund, kogum mulla näitajaist, milleks on mineraalne ja granulomeetriline koostis, lõimis, struktuur,  füüsikalised (eriti mulla tihedus, eripind ning õhu ja veega täidetud poorsus) ja tehnoloogilised omadused, vee-, niiskus-, õhu-, soojus- ja hapendus-taandusre(iim, aktiivveemahutavus (omastatava vee diapasoon), üldine ja aktiivne veevaru kogu mullas ja geneetilistes horisontides, mullaprofiili mehhaaniline ja hüdrotermiline diferentseerumine horisonditi ja võrdluses lähtekivimiga.

mulla genees, *pedogenees,  mulla lähtekivimi muutumine ja kujunemine mullaks ning mulla edasine arenemine taimse, loomse ja mikroobse orgaanilise aine ning selle muundumissaaduste kui m. liikumapaneva jõu toimel. Olemuselt on m. bioloogiline protsess, kus lähtekivimist, taimkattest, kliimast jt. looduslikest tingimustest sõltuvate *mullaprotsesside tulemusel kujuneb, areneb ja diferentseerub *mullaprofiil, muutuvad geneetiliste horisontide koostis ja omadused ning areneb produktsioonivõime.

mulla geneetilised horisondid, mulla tekke ja arenemise käigus *mullaprotsesside tulemusena kujunenud ja muutuvad eri tüseduse, värvuse, koostise ja omadustega kihid, mida tähistatakse ladina tähtedega ning millel on oluline koht muldade tundmisel ja eristamisel. Organogeensed h-id: metsakõdu, rohukulu, tähis O (O1, O2, O3 või OL, OF, OH, van. Ao); turvas, tähis T (T1, T2, T3). Akumulatiivsed (ainete kuhjumise h-id): huumushorisont, tähis A (van. A1); amorfse raua akumulatsioonih., tähis Baf; koha peal savistunud (metamorfne) h., tähis Bw (van Bm). Eluviaalsed (väljauhteh-id): leethorisont, tähis E (van. A2 või A2B); lessiveerunud horisont, tähis Ew (peab järgnema Bt, van  EL); näivleetunud horisont, tähis Eg (van ELg¯ ). Illuviaalsed (sisseuhteh-id): savi-illuviaalh., tähis Bt (peab eelnema Ew); huumus-illuviaalh., tähis Bh; Al-Fe-illuviaalh., tähis Bs; Fe-illuviaalh., tähis Bf; lähtekivimist värvuse poolest raskesti eristatav illuviaalh., tähis B. Lähtekivim: mullatekkest mõjustamata pinnakatte kivim, tähis C (C1, C2 või IC, IIC). Aluskivim (aluspõhi): kvaternaarieelse ajastu kivim või pinnakatte alumine osa, tähis D. Hüdromorfsed h-id: gleistunud h., tähis g (¯g – ülag.; g – süvag.); gleih., tähis G (¯G – ülag.; G – süvag.). Mitme tunnusega horisonte tähistatakse liitmärkidega, nt. OT, AT, AE, EB, Bwt, BC, Bwg, CG või Ew/Bwt, E(B), (E)B jne. Sulgudes toodud võimalik alljaotus. Van. vanemates teostes kasutatud tähised.

mullageograafia, teadus muldkattest (mullastikust), muldade paiknemisest, selle seaduspärasustest ja põhjustest, *mullateaduse ja *geograafia piiriteadus. M. üheks põhimeetodiks on mullastiku kaardistamine (*mullastikukaart), mis on aluseks *mullastiku rajoneerimisel. M. kujunes 19. saj. lõpul Venemaal (V. Dokutšajev, N. Sibirtsev) pärast mullastiku vööndilise paiknemise avastamist. Horisontaalne vööndilisus kajastab mullastiku seaduspärast paiknemist tasastel aladel paralleelselt laiuskraadidega (horisontaalne laiuseline vööndilisus) või meridiaanidega (horisontaalne meridionaalne vööndilisus); vertikaalne vööndilisus on mullastiku seaduspärane paiknemine mäestikes, kus vööndid mäe jalamilt tipu suunas vahelduvad analoogselt vööndite vaheldumisega ekvaatorilt pooluse poole liikudes. M. kaasaegse arengu tulemuseks on *FAO/UNESCO poolt maailma mullastikukaardi koostamine. Eestis esimesed m. käsitlejad ja mullastikukaartide autorid olid Anton Nõmmik (1925) ja Alfred Lillema (1946). Esimese mullastiku rajoneerimise tegi Alfred Lillema (1947); seda on hiljem korduvalt täiendatud (L. Reintam, R. Kask jt.). Kaasaegne Eesti mullastikukaartide komplekt (*mullastikukaart) koostati ajavahemikus 1988–1998.

mulla happesus, vesinik- ja alumiiniumioonide ning dissotsieerumata hapete sisaldumine mullas. Olemuselt ekstrinsne hapestumine tekib orgaanilise aine muundudes ning iseloomustab kõiki muldi, intrinsselt hapestub muld kristallokeemiliste muutuste ja keemiliste reaktsioonide tulemusel lähtekivimil, mis on rikas alumiinium- ja raudoksiididest. Aktiivset happesust põhjustavad mullalahuses olevad vesinikioonid, potentsiaalset ehk passiivset ehk varjatud happesust dissotsieerumata happed ning mullakolloididel neeldunud vesinik- ja alumiiniumioonid. Viimane jaguneb neutraalsoolalahusega mulla neelavast kompleksist tõrjutavatest vesinik- ja alumiiniumioonidest põhjustatud asendushappesuseks ning hüdrolüütiliselt aluseliste sooladega tõrjutavatest ioonidest põhjustatud hüdrolüütiliseks happesuseks. Asndushappesust põhjustavad alumiiniumioonid (nn. liikuv alumiinium) on paljudele kultuurtaimedele kahjulikud. Hüdrolüütiline happesus kajastab mulla kogu happesust. Mulla aktiivset happesust (vesinikioonide kontsentratsiooni) väljendab mulla reaktsioon, mida iseloomustatakse logaritmilise suuruse pH kaudu: mulda loetakse tugevasti happeliseks, kui pH on <4,5, mõõdukalt happelistel muldadel on see 4,5–5,5, nõrgalt happelistel 5,5–6,5; muld on neutraalne kui pH on 6,5–7,2 ning leelisene pH >7,2 korral. Paljudele kultuurtaimedele ja mikroorganismidele on mõõdukas ja tugev happesus kahjulikud. M-t regulaaritakse *lupjamise, *väetamise ja *viljavahelduse teel. Mullareaktsioonile kohastunud looduslikke taimi tuntakse *indikaatortaimedena.

mulla huumusseisund, kogum huumusega seotud näitajaist, milleks on  huumushorisondi ja huumusprofiili iseloom ja tüsedus, orgaanilise süsiniku (huumuse) ja lämmastiku sisaldus, varu ja vahekord, orgaanilise aine ning huumusainete grupiline ja fraktsiooniline koostis ning vahekorrad.

mullakaitse, meetmed mulla ja *mullastiku kui loodusvara säilitamiseks, parandamiseks, taimede kasvatamiseks, kahjustatuse korral taastamiseks ning kaitseks hävitamise, *degradatsiooni ja *saastu(a)mise eest. M. on lahutamatus seoses vee-, taimkatte- ja maastikukaitsega ning moodustab *ökosüsteemide kaitse osa. M. eesmärk on vähendada produktsioonivõimelise põllu- ja metsamajandusmaa jäämist ehitiste, teede, karjääride ja kommunikatsioonide alla, takistada muldade kõrbestumist, kuivamist, sooldumist ja soostumist, kaitsta mulda ärauhtumise (*mulla erosiooni) ja ärapuhumise (*deflatsiooni) eest, reguleerida keemiliste elementide puudust või liiga mullas, suurendada *mulla puhverdusvõimet, vältida mulla tihendamist raskete masinatega, karjatamisel või mis tahes muul viisil, saastumist kemikaalidega ning hävitamist ehitustegevuses, olmes ning ebaõige maaparanduse ja agrotehnoloogiaga. Mulla ja mullastiku parim kaitse on kasutamine taimede kasvatamiseks.

mullakeemia, keemia seadustele tuginev *mullateaduse haru, mis käsitab mulla keemilist koostist, keemilisi omadusi, mullas toimuvaid reaktsioone ja protsesse, mulla koostekomponentide vastasmõjusid, neelamisnähtusi ja nende seaduspärasusi, huumusainete ja mineraalide keemilist olemust, keemilise ja füüsikalis-keemilise analüüsi meetodeid, mulla saastamise ja -kaitsega seotud keemilisi muutusi, ainete liikumist ja talletumist mullas. M. on tihedasti seotud mullateaduse teiste harudega ning on tähtis mulla geneesi tõlgendamisel ning mulla klassifitseerimisel.

mulla keemiline seisund, kogum mulla näitajaist, milleks on mineraalne ja keemiline koostis, keemilised ja füüsikalis-keemilised omadused, hapendus-taandus- ja toiterežiim, mullaprofiili keemiline diferentseerumine horisonditi ja võrdluses lähtekivimiga.

mulla kivisus, kivide sisaldus mullas, tema horisontides ja lähtekivimis. Eristatakse suuri (Ø üle 20 cm),väikesi (Ø 10-20 cm) ja peenkive (Ø 1–10 cm). Viimaste teravakandilised tükid on rähk (rähas), ümardunud kantidega tükid on veeris ning lapikud ümardunud tükid klibu. Pinnakivid on nähtavad, peitkivid asuvad aga poolmattunult või täiesti mattunult mullas. M-t hinnatakse kivide rohkuse (tabel) ja suuruse järgi peenkividest hiidrahnudeni. Põllumulla kivirohkus nõuab mullaharimis- jt. põllutööriistade ja -masinate täiendamist *kivikaitseseadmetega ning korrapärast *kivikoristust, kivid metsamullas võivad segada raie- ja hooldustöid, metsa väljavedu ja raiestike taasmetsastamist.

mulla klassifikatsioon, muldade süstemaatiline rühmitamine nende tekke, geneesi (arengu), protsesside, profiili ja selle diferentseerumise, diagnostiliste horisontide ja omaduste  alusel seltsideks (order), alamseltsideks (suborder), klassideks, tüüpideks, alltüüpideks, liikideks ja erimiteks. Need kõik on muldade taksonoomilised üksused, millesse kuuluvate muldade kogum on takson. Enamiku klassifikatsioonide põhiühikuks on mullatüüp. M-e on globaalseid, mis haaravad kõiki muldi Maal, ning riiklikke ja kohalikke, mis haaravad muldi konkreetse riigi või selle mingi osa piires. On ka rakenduslikke m-e, mis lähtuvad maakasutuse või majandusharu huvidest, nt. metsamuldade, melioreeritavate jm. muldade klassifikatsioonid. Ülemaailmse tähenduse ja tähtsusega on *FAO/UNESCO poolt Maailma Mullastikukaardi Legendis esitatu edasiarendusena *FAO/ISRIC koostatud muldade klassifikatsioon (World Reference Base – WRB), milles on 30 suurt taksoni (Great Soil Groups) oma alljaotustega. Teiseks selliseks on USA Põllumajanduse Departemangus koostatud ja seni kokku üheksa järjest täiendatud väljaandena (Approximation) avaldatud “Muldade taksonoomia” (USDA Soil Taxonomy). Neid kasutatakse kõikides maailma riikides, kuigi enamikul on ka omad rahvuslikud m-d. Viimastest tuntumad ja konkreetsest riigist laiemalt kasutatavad on Saksa, Prantsuse ja Kanada m-d. Venemaa uus m. on veel viimistlusjärgus. Kõikjal tegeldakse rahvuslike klassifikatsioonide konverteerimisega WRB ning USA süsteemidesse. M-i taksonite juures kasutatavad nimestikud (nomenklatuur) on nii rahvuskeelsed kui ka eelistatult ladina ja kreeka tüvelised. Viimaste kõrval on globaalsetes klassifikatsioonides tänini kasutusel rida rahvuskeeltest pärit nimetusi, nagu rendsiina, Rendzic (poola k.), glei, Gleysol (ukraina k.), Podzol, Chernozem, Kastanozem (vene k.), Solonchak, Solonetz (kazahhi k.), Andosol (jaapani k.) jne.

mulla koostis, ainete mitmekesisus (nomenklatuur) ja hulk, millest mullamass on üles ehitatud ning mis pärinevad kas mulla lähtekivimist või on tekkinud mulla moodustumise ja arengu käigus. Mulla mineraalset koostist iseloomustavad primaarsed ja sekundaarsed mineraalid, nende hulk ja vahekorrad mulla geneetiliste horisontide mineraalosas; mulla keemiline koostis  on  keemilised elemendid, nende hulk, esinemisvormid ja vahekorrad mulla geneetilistes horisontides; mulla granulomeetriline (mehhaaniline) koostis on erineva suurusega osakeste hulk ja vahekorrad mulla geneetiliste horisontide mineraalosas; mulla orgaanilise aine (huumuse) koostis on erinevas muundumisastmes olevad orgaanilised jäänused ning erineva lahustuvuse ja seotusega huumusained, nende hulk, vahekorrad ning esinemisvormid mulla geneetilistes horisontides.

mullalahus, mullavesi, milles on ioonselt, molekulaarselt ja kolloidselt lahustunud mineraalseid ja orgaanilisi aineid ning gaase; lahustunud ainete nomenklatuur määrab m-e koostise, nende hulk aga m-e kontsentratsiooni. M-e koostis ja kontsentratsioon on ajaliselt ja horisonditi väga muutuv ning seotud nii mullas toimuvate protsesside, ümbritseva keskkonna kui ka taimede toitumise ja inimtegevusest johtuvate tehnoloogiate ja parandusvõtetega.

mulla lähtekivim, maakoore kivim, millest ja millel *mullatekkes on kujunenud muld. M. on enamasti antud maakohta iseloomustava viimase geoloogilise ajastu kivim, nt. Eestis moreenid, liustikujõgede ning jääajajärgsete veekogude setted. Aluspõhja avamusaladel võib m-ks olla ka aluspõhjapaas, liivakivi jm. Ühtlase koostise ja lasuvusega m-l (moreen) on kogu *mullaprofiil kujunenud sellel. Kui mullaprofiili horisondid on kujunenud kihiti erineva koostise ja lasuvusega kivimitel (nt. mereliiv viirsavil, uhtsavi moreenil jms.) on tegemist kahe- või koguni mitmekihilise m-ga. M-eid on karbonaatseid ja mittekarbonaatseid, soomulla lähtekivim on turvas. M-i mineraalne, keemiline ja granulomeetriline koostis mõjutavad *mullateket, mulla koostist, omadusi, ehitust, seisundeid ning arengut.

mulla mikromorfoloogia, mulla mikrovälimik, õpetus mulla mikroehitusest rikkumata ehitusega mullast spetsiaalselt valmistatud õhikutel. Õhikuid optilise või elektronmikroskoobi all vaadeldes ja pildistades uuritakse mulla mikroehituse skeletti (mineraaliterad), plasmat (huumus- ja savimoodustised ning orgaanilis-mineraalsed kogumid), voolusvorme (kutaane), kelmeid ja poore.

mullamineraloogia, õpetus mulla mineraalsest koostisest ja mineraalidest mullas. M. on mullateaduse haru, mis tihedalt seotud *mullakeemia ja *-geneesiga. Erilise tähelepanu all on muutused primaarsetes mineraalides, sekundaarsete mineraalide moodustumine ja muundumine *mullaprotsessides ning mullaprofiili mineraalne diferentseerumine. M-s kasutatakse immersioonanalüüsi primaarsete mineraalide uurimisel, sekundaarsete mineraalide puhul aga termilise, röntgenograafilise, spektromeetrilise ning keemilise analüüsi meetodeid.

mullamorfoloogia, õpetus mulla ehitusest ja välistunnustest; mulla morfoloogia, mulla välimik. Tähtsamad mulla morfoloogilised tunnused on *mullatekkes moodustunud ja *mulla geneesis arenevad *geneetilised horisondid, nende järjestus, tüsedus, värvus, struktuur, tihenemine, üleminek, momendi niiskus, uusmoodustised (roosteplekid, konkretsioonid, voolusvormid e. kutaanid, gleilaigud, soolakirmed, koproliidid) ning lisandid (juurejäänused, söetükid, luud, metall). Eristatakse makro-, meso- ja mikromorfoloogiat. Makromorfoloogias rakendatakse meeleelundite abil tehtavat vaatlust koos mõnede omaduste (lõimis, struktuur) käes või lihtsate reaktiivide abil määramisega (kihisemine, pH). Mesomorfoloogilistel vaatlustel kasutatakse luupi, binokulaari või harilikku mikroskoopi, mikromorfoloogias* optilist ja elektronmikroskoopi.

mulla omadused, mulda iseloomustavad näitajad, mis on kujunenud koos geneetiliste horisontidega mulla tekke ja arengu käigus ning võimaldavad muldi üksteisest eristada. Mulla füüsikalised omadused, nagu lõimis, struktuur, tihedus, tahke faasi tihedus, üld- ja diferentseeritud poorsus, eripind, eripinna indeks, iseloomustavad mulda ja tema geneetilisi horisonte kui füüsikalist keha; keemilisteks omadusteks on keemiliste elementide ja huumuse erineva liikuvusega vormide hulk ja vahekord mulla geneetilistes horisontides; füüsikalis-keemilised omadused on neelamisnähtuste ja asendusreaktsioonidega seotud neelamismahutavus, neelava kompleksi koostis, küllastusaste, küllastumatuse aste, puhverdusvõime, vesi- ja soolaleotise pH, asendus- ja hüdrolüütiline happesus; bioloogilisi omadusi näitavad mikroorganismide ning mikro- ja mesofauna koostis, hulk ja aktiivsus ning fermentatiivne aktiivsus ja “hingamine” mulla geneetilistes horisontides; tehnoloogilised omadused (mulla plastsus, sidusus, kleepuvus, pundumine, ahenemine, kõvadus, elastsus, eriveotakistus, küpsus) iseloomustavad mulda tema töötlemisel (käsitamisel), harimisel ja mis tahes  muul viisil mõjustamisel.

mulla produktsioonivõime, *mulla efektiivne viljakus, mulla omadus, mida väljendab saagi (*puhasproduktsiooni) suurus aastas (Mg ha-1) või ööpäevas (g m2) ning mis oleneb mulla aktiivveemahutavusest (omastatava vee diapasoonist) ja keemilistest varudest. M-t saab arvutada aktiivveemahutavuse jagamisel *transpiratsioonikoefitsiendiga, liites sellele mulla omastatavat vett täiendavate sademete arvel saadava ning eeldades mitteproduktiivsete veekadude puudumist.

mullaprofiil, mulla geneetiliste horisontide vertikaalne läbilõige maapinnast lähtekivimi ülemise piirini, kuid mulla iseloomustamiseks ja temas toimunud ja toimuva tuvastamiseks loetakse mullaprofiili hulka ka lähtekivimi ülemist osa sügavuses, kus olulisi mullatekkelisi muutusi pole; huumusprofiili mullaprofiilis moodustavad horisondid, mis sisaldavad üle 0,3% orgaanilist süsinikku.

mullaprofiili diferentseerumine, mullaprofiili jaotumine geneetilisteks horisontideks ning viimaste koostise ja omaduste muutumine võrdluses lähtekivimi vastavate näitajatega. Vt. mulla ehitus.

mullaprotsessid, elusa ja muundunud orgaanilise aine, eelkõige huumuse, lähtekivimi  ja mulla mineraalosa ning mullavee ja -õhu vastastikused dünaamilised mõjutused, mis kujundavad ja arendavad mulda ning mullarežiimide muutmise kaudu kujundavad ja muudavad mulla geneetilisi horisonte ja muudavad nende koostist ja omadusi; orgaanilise ja mineraalse aine, mullavee ning -õhu vahel toimuvad lihtsad reaktsioonid (lahustumine, sadestumine, hapendumine, taandumine, hüdrolüüs, neosüntees jne.) põhjustavad vastastikuses seoses olevaid ainete ja energia vahetumise, muundumise ja ümberpaigutumise protsesse, mille kombinatsioonidest arenevad akumulatiivsed (*savistumine, *ferrallitisatsioon jne), eluvio-akumulatiivsed (*lessiveerumine, ferrolüüs, *näivleetumine jne.) või eluviaalsed (*leetumine) mullaprotsessid. Ajutise või kestva  veega küllastatuse tingimusis arenev protsess on  *gleistumine. Kõiki muldi iseloomustab huumus-akumulatiivne protsess e. *kamardumine.

mullarežiimid, mulla koostise ja omaduste ajaline ja ruumiline muutumine, mis määrab mullas toimuvate protsesside ja bioproduktsiooni olemust ning kulgu. Veerežiim on vee sisenemine mulda, liikumine ja kogunemine mullas ning lahkumine mullast, sellest tuleneva veebilansi järgi eristatakse veerežiimi tüüpe; niiskusrežiim on erineva liikuvuse ja omastatavusega veeliikide dünaamika mullas ja tema geneetilistes horisontides; õhurežiim on mulla õhu hulk (aeratsioonipoorsus) ning gaaside koostis, liikumine, neeldumine ja vahetus, mulla hingamine ja selle dünaamika; soojusrežiim on soojuse neeldumine mullas, mulla soojusmahtuvus ja soojusjuhtivus, külmumine ja sulamine; hapendus-taandusrežiim on niiskus- ja õhurežiimist sõltuv hapendus- ja taandusprotsesside vahekord ja dünaamika, hapendus-taanduspotentsiaali (Eh) ja hapendus-taandusindeksi (rH2) muutumine mulla geneetilistes horisontides; toiterežiim on mulla ja mullalahuse keemiliste elementide varude ja esinemisvormide mitmekesisus ja dünaamika ning taimele kahjulike ühendite olemasolu või puudumine.

mulla saastumine, mulla koostise ja omaduste negatiivne muundumine sinna väära majandamise ja olme tagajärjel sattunud  ainete tõttu. M-st põhjustavad radioaktiivsed ained, raskmetallid, pestitsiidid, mitmed aromaatsed-, polütsüklilised aromaatsed- ja kloreeritud orgaanilised ühendid, õlid, happed, leelised ja soolad. M.  lähtub tihti õhu või vee saastumisest, kuid mitmed ained (nitraadid) mullas kinnistumata tingivad sealt väljununa just vee või õhu saastumist. Mõned orgaanilised ja mineraalsed saastained (fenoolid, raskmetallid jms.) kinnistuvad mullas ega kahjusta otseselt mulda ennast, kuid *mullaprotsessides vabanenuna käituvad viitsütikuna ning ohustavad elukeskkonna teisi komponente ning organisme.

mulla seisund, mulla kui looduslik-ajaloolise moodustise olukorda iseloomustav kogum vastastikku seotud ja sõltuvuses olevaist näitajaist, mis eristab muldi üksteisest ja määrab nende põhjuslik-talitlusliku koha ökosüsteemis ja maastikul.

mullastik, muldkate, mingi maa-ala (metsa, põllu, talu, metskonna, valla, maakonna, riigi, mandri) muldade kogum (kooslus). M-u iseloom, seisund(id), produktsioonivõime ja ressursoloogiline väärtus on summa teda moodustavate muldade vastavatest näitajatest. M-u ühtlus või kirjusus (vahelduvus) oleneb maa-ala geoloogilisest ja geomorfoloogilisest ehitusest, taimkattest, mikro- ja mesokliimast ning veerežiimist. Vt. ka muld, mullageograafia, m-ukaart.

mullastikukaart, spetsiaalne füüsikalis-geograafiline kaart, mis kujutab muldade paiknemist (*mullageograafia). Eristatakse üldm-e (mullatüüpide, liikide jt taksonite paiknemine) ja eriotstarbelisi m-e (nt. muldade reaktsiooni kaart, maahindamiskaart, omastatava veevaru kaart jms.). Kogu Eesti territooriumi kohta on koostatud ja digitaliseeritud suuremõõtkavaline (1 : 10 000) m. koos digitaalse andmebaasiga; see võimaldab saada arvutist värvilist väljatrükki koos pindalaliste ja teiste kaardil esitatud andmete (muld, lõimis, metsakõdu ja huumushorisondi tüsedus, kivisus jm.) kokkuvõtetega iga vabalt valitud territooriumi (talu, vald, maakond, maastikurajoon jne.) kohta. Suuremõõtkavalise kaardi alusel on koostatud maakondade (1 : 100 000) ja kogu vabariigi m-d (1 : 200 000, 1 : 500 000, 1 : 1 000 000, 1 : 2 500 000 jt.), neist m. mõõtkavas 1 : 1 000 000 (I. Rooma ja L. Reintam) on osaks Euroopa mullastikukaardist, millel mullad on kaardi  legendi kohaselt esitatud FAO/ISRIC klassifikatsiooni (*mulla klassifikatsioon) järgi. M-e kasutatakse muldade leviku seaduspärasuste iseloomustamiseks, ülevaate saamiseks muldadest kui loodusvarast ning põllu- ja metsamajanduse tootmisvahendist ja -ressursist, aga ka paljude konkreetsete ülesannete lahendamiseks (nt. põllu- ja metsakultuuride kasvukoha valikul, mulla kuivendusvajaduse või maa maksustamishinna määramisel jne.). Kõik endises “Põllumajandusprojektis” koostatud m-d on koondatud Eesti Maa-ameti arhiivi, muudes asutustes (EPMÜ, Eesti Maaviljeluse Instituut jm.) koostatud m-d asuvad neis.

mullateadus, *pedoloogia, loodusteadus, mis käsitleb mulla teket, arenemist, koostist, omadusi, režiime, protsesse, bioloogilist produktiivsust ja levikut, taimkatte ja mulla vahelist aine- ja energiaringet ning muldade kaardistamist, hindamist, kaitset, kultuuristamist, parandamist ja kasutamist. M. jaotub temaatilise suunitluse ja kasutatavate meetodite järgi mitmeks haruks, nagu *mullabioloogia, *mullafüüsika, *mullageograafia, *mullakeemia, *mullamineraloogia, *mullamorfoloogia, *mullagenees ja *klassifikatsioon jne., ning on tihedas seoses geoloogia, geobotaanika, geomorfoloogia, klimatoloogia, mikrobioloogia, füüsika, keemia jmt. loodusteadustega. Rakendusala järgi eristatakse m-e suundadena agronoomilist m-t, metsam-t, maaparanduslikku m-t, meditsiinilist ja veterinaarm-t jne. Iseseisvaks teaduseks sai m. 19. saj. II poolel *V. Dokutšajevi ning tema kaastööliste ja õpilaste töö tulemusena, kuigi Liivimaa pastor Salomon Gubert juba 1645. aastal oma õpikus “Stratagema oeconomicum oder Akker-Student” oli käsitanud ja iseloomustanud muldasid. Tartu Ülikoolis viis J. F. L. Schmalz  m-e iseseisva ainena õppekavadesse 1829. a. Nüüdisajal on m-e põhiülesandeid *mullatekke, *mullageneesi, *mulla produktsioonivõime, *mullaomaduste, *-protsesside, *-režiimide ja *taim–muld süsteemide talitluste üksikasjalik selgitamine, mullastiku inventeerimine, mulla  hindamine ning *mullakaitse. Kogu maailma mullateadlaste koostööd korraldavad *Rahvusvaheline Mullateaduse Liit (International Union of Soil Science – IUSS), mis asutati 1924. a. Roomas ja reorganiseeriti 1998. a. Montpellier’s, ning maade rahvuslikud seltsid. Hollandis Wageningenis asub *Rahvusvaheline Mullauurimise ja Informatsiooni Keskus (International Soil Reference and Information Centre – ISRIC), mis asutati 1966. a. Rahvusvahelise Mullamuuseumina. Vanim m-e ajakiri on 1899. a. Vene Teaduste Akadeemia juures asutatud “Pochvovedenie” (“Eurasian Soil Science”). Teisi tuntumaid rahvusvahelisi  m-e ajakirju on “Soil Science Society of America Journal” (asut. 1916. a. USA-s), “European Journal of Soil Science” (1949 Inglismaal) ja “Geoderma” (1967 Hollandis). Eestis on m-t arendanud Anton Nõmmik, Alfred Lillema, Osvald Hallik, Arnold Piho, Rudolf Pant jpt. Nüüdisajal tehakse m-e alast uurimistööd EPMÜ-s, Eesti Maaviljeluse Instituudis ja mitmel pool mujal. Eesti mullad kaardistati ja hinnati juba 1990-ndate alguseks end. “Eesti Põllumajandusprojekti” mullastiku uurimise osakonna poolt (Ragnar Kokk, Igna Rooma, Heino Kendra, Toomas Teras jpt.).

mullateke,  mulla lähtekivimi muutumine mullaks organilise aine ja selle muundumissaaduste toimel. M-t kui bioloogilist protsessi mõjutavad kliima, lähtekivimi koostis ja omadused, maapinna reljeef, veerežiim ja inimtegevus. Primaarne m. algab kõikjal organismide asumisega kivimeile või nende murendeile ning järjest hoogustuvate reaktsioonidega kivimi mineraalosa ja orgaaniliste ainete vahel. Orgaanilise aine sünteesi ja muundumise tõhustudes kivimite *murenemine, m., *mullaprofiili moodustumine ning taimkatte ja mulla vaheline bioloogiline aine- ja energiaringe hoogustuvad. Eri tingimustes (klimaatilistes, litoloogilistes jm.) on taimede produktsiooniprotsess, orgaaniliste jäänuste muundumine (mineralisatsioon ja humifikatsioon) ja aineringe ning seepärast ka m. erinev. M-le on kõikjal iseloomulik huumuse akumulatsioon (*kamardumine), milles seisneb m-e ühtsus Maal. Ühtset m-t iseloomustab protsessi bioloogiline olemus. Selle taustal arenevad *mullaprotsessid tingivad muldade globaalse ja lokaalse mitmekesisuse. Vt. ka  *mulla genees, *pedogenees.

mullatüpoloogia, muldade liigitus tekke, arengu, ehituse, koostise ja omaduste järgi taksoniteks. M. põhitaksoniks on mullatüüp. Lähtekivimi järgi liigitatakse muldi gruppideks, lõimise järgi erimeiks. Mullatüüpe eristatakse *mullaprofiili’ ja selle diferentseerumise põhjal. M. erineb koolkonniti. Vt. mulla klassifikatsioon.

mulla veeläbilaskvus, mulla võime juhtida vett  ülemistest horisontidest (kihtidest) alumistesse; kuivas mullas algab see molekulaar- ja kapillarjõudude toimel imendumisega. Kui muld sel viisil on veega küllastunud (kapillaarid täitunud), järgneb vee liikumine gravitatsioonijõu toimel mulla mittekapillaarsetes vaheruumides – see on filtratsioon. Imendumine ja filtratsioon koos moodustavadki m-e, mida väljendatakse veehulgaga, mis läbib kindla tüsedusega mullakihi ajaühiku jooksul.

mulla veemahutavus, mulla veehoidevõime, vee hulk massi- või mahuprotsentides või veesamba mm-tes absoluutkuiva mulla kohta, mida see suudab kinni hoida. Eristatakse veemahutavuse liike, mida nimetatakse ka mulla hüdroloogilisteks konstantideks; maksimaalne hügroskoopsus väljendab mullaosakestel tugevasti seotud vee hulka, see on liikumatu, taimedele omastamatu ega osale aktiivselt mullaprotsessides, mida enam on mullas saviosakesi ja huumust, seda suurem on eripind ja m. h., viimase 1,5-kordne korrutis iseloomustab närbumisniiskust, millest väiksema veesisalduse juures taimed närbuvad ning mullaprotsessid vaibuvad; maksimaalne molekulaarne veemahutavus e. kapillaarsidemete katkemise niiskus haarab kogu seotud vee ja liikumatu kapillaarvee, selle ja närbumisniiskuse vahe näitab raskesti omastatava vee hulka, olles suurem jällegi savi- ja huumusrikastes muldades; väliveemahutavus on suurim seotud ja rippuva kapillaarvee hulk, mis alati ja kõikjal moodustub pärast lume sulamist kui gravitatsioonivesi on nõrgunud ning mulla ja atmosfääri vaheline rõhk tasakaalustunud, olenevalt sademetest ja mulla füüsikalisest seisundist võib väliveemahutavust täheldada ka enam kordi aastas, väliveemahutavuse ja kapillaarsidemete katkemise niiskuse vahe näitab keskmiselt omastatava vee hulka, mis enamiku muldade puhul on taimede peamiseks varustajaks ning aktiivseks osalejaks mullaprotsessides; väliveemahutavuse ja närbumisniiskuse vahe on mulla aktiivveemahutavus ning moodustab omastatava vee diapasooni mullas, see on üks olulisimaid muldade füüsikalise seisundi iseloomustajaid; kapillaarne veemahutavus esineb üksnes kapillaarvöötmes ning on oluline kõrge põhjaveetasemega gleistunud- ja gleimuldades, kapillaarse veemahutavuse ja väliveemahutavuse vahe moodustab kergesti omastatava vee hulga, kuid enamiku muldade puhul see oma sügaval asumise tõttu taimede varustamisel arvesse ei tule; täielik e. maksimaalne veemahutavus, kus mulla kõik poorid on veega täidetud, ilmneb vettkandvas horisondis ning seda arvutatakse teoreetiliselt mulla üldpoorsuse, tiheduse ja seotud vee suuremast tihedusest tuleneva paranduse alusel.

mullavesi, mullas olev pms. sademeist, aga ka juurdevoolust, kokkutuisanud lumest jms. pärinev vesi. Veeauruna sisaldub see mullaõhus, on väga liikuv, veevarude kujundajana kohati üsna oluline, kuid taimedele omastamatu ega osale otseselt mullaprotsessides, keemiliselt seotud veena kuulub mineraalide ja huumuse koostisse ning sellisena osaleb mulla keemilise seisundi kujundamisel ja mullaprotsessides, füüsikaliselt seotud veena hoitakse molekulaarjõududega mulla tahketel osakestel, kusjuures hügroskoopsusvesi on liikumatu ja taimedele omastamatu, kilevesi aga paksematelt kihtidelt õhematele raskesti liikuv ning raskesti omastatav. Vaba vesi asub ja liigub nii kapillaarseis (kapillaarvesi) kui ka mittekapillaarseis (gravitatsioonivesi) vaheruumides e. poorides. Liikumatu kapillaarvesi asub raske lõimisega muldade helmjate kapillaaride paksemais osades sorptsiooniliselt suletud veena  ning kergete muldade osakeste kokkupuutekohtades pendulaarveena, nad mõlemad on taimedele raskesti omastatavad ja mullaprotsesside mõjustajaina väheaktiivsed. Rippuv kapillaarvesi moodustub sademeist ja juurdevoolanud pinnaveest ning kujutab endast enamiku muldade põhilist veevaru, toetuv kapillaarvesi kujuneb põhjavee kohale ja moodustab nn. kapillaarvöötme, tema on oluline kõrge põhjaveetasemega gleistunud-, glei- ja soomuldades, mujal asub sedavõrd sügaval, et taimede varustajana ja mullaprotsessides osalejana arvesse ei tule. Nõrguv gravitatsioonivesi asub mittekapillaarsetes poorides pärast lume sulamist ja kestvaid sademeid, ta on lühiaegne ja osaleb lahustuvate ainete mullast eemaldamises, toetuv gravitatsioonivesi moodustub nõrguvast vettpidavale või vett halvasti läbilaskvale kihile või mullahorisondile ning esineb kas ajutiselt ülaveena või pidevalt põhjaveena.

mullaviljakus, mulla kvalitatiivne omadus, mis väljendub mulla võimes varustada taimi vee ja toiteelementidega ning taimejuuri hapnikuga. Mulla looduslik viljakus kujuneb koos mulla tekkega, areneb mullageneesis ning oleneb mulla koostisest, omadustest ja režiimidest. Mulla tehisviljakus kujuneb loodusliku m-e põhjal inimtegevuse mõjul. M-e kvantitatiivseks näitajaks on saakide kaudu väljenduv *mulla produktsioonivõime. Viimast nimetatakse ka mulla efektiivseks viljakuseks.

murenemine, kivimite purunemine ja mineraalide muutumine Maa pindmises osas temperatuuri kõikumise ning vee, õhu ja organismide mehhaanilisel või keemilisel toimel. Eristatakse füüsikalist e. mehhaanilist (rabenemine), keemilist (porsumine) ja bioloogilist m-st. Viimane on seotud organismidest ajendatud muutustega ning ühtub *mullatekke mõistega. Rabenemisel muutub vaid kivimitükkide suurus, nende koostis jääb muutumata, porsumisel muutub kivimite mineraalne ja keemiline koostis. Porsumissaaduste järgi eristatakse sialliitset m-st parasvöötmes (tekivad sekundaarsed savimineraalid ning osa primaarseid mineraale säilub) ja alliitset m-st troopikas ja lähistroopikas (savimineraalidest tekivad hapendite hüdraadid ja vaid osa savimineraale säilub).

mustmuld, Chernozem, Euraasia metsastepi- ja stepivööndi ning Põhja-Ameerika preeriavööndi mullatüüp; suure huumusesisalduse (valdavalt >5%) ja tüseda (>50, kohati >100 cm) huumushorisondiga, neutraalse reaktsiooni, teralise või pähkelja struktuuri ja suure veemahutavusega ning keemiliselt rikas liivsavi- või savim., mis monokultuuri ja ebaõige majandamise tingimusis on tõsiselt degradeerunud, kohati sekundaarselt sooldunudki. M. on suure *produktsioonivõimega, kuid see ei realiseeru sagedaste põudade tõttu.

nõrgkivi, ortstein, ortsand, *leet-glei-, *leede- ja *leetunud liivmuldade profiilis kujunenud ja arenev tumepruun või mustjaspruun kuni 1 m tüsedune huumus-illuviaalhorisont (Bh), mis koosneb peamiselt alumiinium-humaat-fulvaatsetest kompleksidest ning sisaldab ka raua ning räni amorfseid moodustisi; n.esineb ka mustjaspruunide terade ja mügarate (konkretsioonide) kujul *gleistunud leetunud ja *leet-gleimuldade Bs-, Bf- või Bg-horisontides.

näivleetumine, *pseudoleetumine, ebaleetumine, ferrolüüs, mullatekkeprotsess, kus ajutise ülavee tingimusis taandunud raud  eemaldub (deferritisatsioon) või paigutub koos tolmu ja ibega ümber (*lessiveerumine) ning mulda tekib heledavärvuseline rauast vaesunud, kuid alumiiniumist suhteliselt rikastunud (autoaluminisatsioon) ja muude elementide suhtes peaaegu muutumatu horisont Ewg¯, milles roosteplekid tähistavad raua osalist tagasihapendumist. N. areneb ainult kahekihilise või raske lõimisega lähtekivimitel, kus orgaanilise aine hapendamiseks läheb vaja küll mineraalühendite hapnikku, kuid  mineraalide happelist lagunemist (*leetumine) ja läbiuhtumist ei toimu. Intrinsne hapestumine (*mulla happesus) on seotud alumiiniumi kogunemisega.

näivleetunud muld, *pseudoleetunud muld, *Stagnic Luvisol, *Planosol, muld, mille profiilis esineb ajutise ülavee mõjul kujunenud ja vahelduva hapendus-taandusrežiimi tingimusis arenev heledavärvuseline ja roosteplekiline horisont (Ewg¯); kahekihilise lõimisega pruunis n-s (Stagnic Luvisol) asub see kollakaspruuni värvusega amorfse raua akumulatsiooni horisondi (Baf) ja savi-illuviaalse horisondi (Bt) vahel erineva lõimisega kihtide piiril, raske lõimisega heledas n-s (Planosol) aga vahetult huumushorisondi all. N-d on soolaleotises happelised, vesileotises aga neutraalsele lähedased ning alates ülaveest alustega küllastunud, suure veehoidevõimega (>200 mm), kuid heitliku niiskusrežiimiga – ajutise ülavee korral veega küllastunud, ülavee vaheaegadel aga tihti kuivad. Metsakasvatuseks Eesti parimad, haritavatel maadel kuuluvad enamasti V–VI hindeklassi ning vajavad *sügavkobestamist ja lupjamist.

padurmuld, sama, mis *sooldunud rannamuld, *Salic Fluvisol.

pedogenees, sama, mis *mulla genees või *mullateke.

pedoloogia, sama, mis *mullateadus.

Podzol, sama, mis *leedemuld või *leetunud muld, täiendustega koos ka üldnimetus *leet-glei- või *gleistunud leede- ja leetunud muldade jaoks.

Planosol, sama mis *näivleetunud muld, hele näivleetunud muld.

produktsiooniprotsess, taimede (ka taimeorganite ja taimekoosluste) elutegevuse tulem, mis väljendub *bioproduktsioonina. P. on seotud *mullatekke ja *mullaprotsessidega ning nende liikumapanevaks jõuks; p-i osaks on saak, mis saadakse *puhasproduktsioonina.

pruunmuld, paraskliimavöötmes pms. leht- ja segametsade all alumosilikaatsel või leostunud karbonaatsel lähtekivimil  kujunenud muld, mille profiilis on savistunud Bw- või *lessiveerumise arenemisel ka Bt-horisont. Mittesilikaatse raudoksiidi kogunemisest on p-a värvus lähtekivimist tumedam pruun või punakaspruun; p. on enamasti nõrgalt happeline, mitmesuguse (kuni 10%) huumusesisaldusega, kõrge produktsioonivõime ja jõudsa aineringega. Eristatakse leostunud ja leetjaid p-i (vt. *leostunud muld, *leetjas muld), kuid ka küllastunud ja küllastumata p-i.

pseudoleetumine, sama, mis *näivleetumine, ferrolüüs.

pseudoleetunud muld, sama, mis *näivleetunud muld, *Planosol, *Stagnic Luvisol.

puhasproduktsioon, *bioproduktsiooni kaalutav või mõõdetav osa, mis saadakse  fotosünteesil moodustunud bioproduktsioonist *autotroofide endi elutegevuseks kasutatu  mahaarvamisel. P. on tegelikult saadav saak. *Heterotroofide sekundaarne, tertsiaarne jne. p. sõltub võrdeliselt autotroofide primaarsest p-st.

punamuld, rohkesti mittesilikaatseid raud- ja alumiiniumoksiide sisaldavate troopika- ja lähistroopikavöötme punaste, oranžide jms. muldade (Ferralsol, Alisol, Nitisol, Acrisol, Lixisol) üldnimetus. Nad katavad u. 17% maakera maismaast Aafrikas, L-Am-s, Kagu-Aasias, Vahemeremaadel, Austraalias. Olenevalt tüübist on p-d mitmesuguse happesuse, huumusesisalduse, lõimise ja profiili ehitusega ning produktiivsusega.

punane raamat (ingl. Red Data Book), ohustatud ja haruldaste taime-, seene- ja looma*taksonite (liikide, alamliikide, vormide) nimestik koos vormikohase andmestiku ja päästeprogrammiga. Ohustatuks loetakse otseses väljasuremisohus olevaid taksoneid, nende arvukus on erakordselt väike ja levila üliahas. Haruldased on hajusa levila või väikeste leiukohtadega taksonid. P. sisaldab andmeid taksoni endise ja praeguse levila, arvukuse, elupaiga, kasvukoha, bioloogia ning rakendatud ja soovitatavate kaitsemeetmete kohta. P-l ei ole seadusjõudu, ta on soovitusjuhend. Eri olukorras taksoneid iseloomustatakse eri värvi lehtedel: punastel väljasuremisohus olevaid, kollastel väheneva arvukusega, valgetel suhteliselt haruldasi e. ohualteid, hallidel tõenäoliselt ohustatuid, kuid ebapiisavalt uurituid ning rohelistel hävimisohust päästetuid. P-t täiendatakse pidevalt. P-u põhimõtted sõnastas 1949–54  Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit (IUCN), köiteid hakati koostama 1966. Nüüdisajal on olemas maailma p. ning piirkondlikke ja riiklikke p-id. Eestis hakati esimest p-t koostama 1976, mis sisaldas 155 taime- ja 104 loomaliiki. Teine p. (alustati 1990) sisaldab 229 taime-, 92 looma- ja 12 seeneliiki. Eesti p. sisaldab punaseid, valgeid ja halle lehti. Järjekordne p. on koostamisel. Paralleelselt ametlike p-ga antakse välja ülesehituselt sarnaseid populaarseid p-id, mis ei sisalda täpseid leiukaarte ega kasvu- ja pesapaikade kirjeldusi.

põllumaa, *haritav maa, kus vaheldumisi kasvatatakse lühiealisi (teraviljad, kartul, juurviljad, lina) ja pikaealisi (põldhein) kultuure. Need koos umbrohtude, lagundajate ja mullaga moodustavad *agroökosüsteeme. P. väärtus oleneb mullast, asukohast, viljavaheldusest ja agrotehnoloogiast.

Rahvusvaheline Mullauurimise ja Informatsiooni Keskus, International Soil Reference and Information Centre, lüh. ISRIC, Hollandis Wageningenis 1966. a. Rahvusvahelise Mullamuuseumina asutatud keskus, mis teeb, korraldab ja koordineerib rahvusvahelisi  uuringuid, metoodikaid, väljaõpet, ekspeditsioone jne. muldade, nende klassifikatsiooni, kaardistamise jpt. küsimuste alal. R-l on head laboratooriumid, suur raamatukogu, kollektsioonid maailma muldadest, vahendid teadusinfo töötlemiseks ja edastamiseks.

Rahvusvaheline Mullateaduste Liit, International Union of Soil Sciences, lüh. IUSS, mullateadust ja selle rakendamist edendav rahvusv. Organisatsioon, mis Rahvusvahelise Mullateaduse Seltsina asutati 1924. a. Roomas ning nimetati ümber ja reorganiseeriti R-ks 1998. a. Peasekretäri töökoha järgi on R. asunud Amsterdamis, Wageningenis, Viinis ja a-st 2002 Readingis (Inglismaa). President valitakse neljaks aastaks maalt, kus peetakse järgmist kongressi.  R. täidesaatev komitee koosneb  liikmesriikide esindajaist ja auliikmeist. Tegevusvaldkonnad (2002) on jaotatud 4 divisjoni, mis jagunevad erialakomiskjonideks, allkomisjonideks  ja töörühmadeks, 2 korda aastas antakse välja bülletääne R. üritustest, bibliograafiast jms.  Kongresside vaheaegadel peetakse konverentse, seminare, sümpoosione, tehakse väljaõpet ja antakse konsultatsioone.

rannamuld, sama, mis *padurmuld, *sooldunud rannamuld, *Salic Fluvisol.

rekultiveerimine, tööstuses, kaevandamisel, tee-ehitusel jm. rikutud ja lõhutud maade taastaimestamine ning lülitamine *bioproduktsiooni saamisse. Tehnilise r-se käigus tasandatakse tekitatud künklikud puistangud vm inimtekkesed maapinna ebatasasused, purustatakse ja tasandatakse mahajäetud teetammid, asfaltväljakud jt. tööstuslikud tehismoodustised ning kaetakse kas samast varem kooritud ja ajutiselt ladustatud või mujalt veetud mullakihiga. Bioloogiline r. on tehniliselt r-tud maa-ala taimestamine kas puudega (metsanduslik r.) või põllumajanduskultuuridega (agronoomiline või aianduslik r.). Tasandatud karjääripuistangute ja mitmesuguste kivimikihtide katmine mullaga pole metsanduslikul r-sel või mitmeaastaste heintaimede kasvatamisel vajalik, sest muld moodustub koos *produktsiooniprotsessi edenedes sinna koos taimkatte arenemisega. R-el metsastatud karjääripuistangud on suurepärased objektid *taim (mets)–muld süsteemi  kujunemise ja arenemise ajalis-ruumiliseks jälgimiseks. Eestis on metsastatud põlevkivikarjääre enam kui 8000 ha, häid kogemusi on ka põlevkivikarjääride agronoomilisel r-l. Ehituslik r. on hoonete, teede, veehoidlate, prügilate, staadionide jms. koos kommunikatsioonidega rajamine tööstuses või kaevanduses rikutud aladele.

rendsiina, *karbonaatmuld, *Rendzic Leptosol, *Skeletic Regosol, muld, mis on kujunenud kivisel ja tugevasti karbonaatsel lähtekivimil, kihisemine algab huumushorisondist kõrgemal kui 30 cm, lühike ja lihtne profiil koosneb A–C (A–D), harvem A–Bw–C horisontidest, looduslikus taimkattes levib rohkesti lubja- ja kuivalembesi liike. Paepealsed r-d, ka loomullad, asuvad massiivsel pael ja mullakiht on õhem kui 30 cm, loometsad on hoiumetsad, mille lageraie on keelatud; rähksed r-d, ka *rähk-, veeris- ja/või klibumullad, asuvad rähk- ja veerismoreenil, rannaklibul ning jääsulavete koreselistel setetel, kus aluspõhjapaas on sügavamal kui 30 cm. Huumushorisondi ja peeneselise mullakihi järgi jaotatakse mõlemad väga õhukesteks, õhukesteks, keskmise sügavusega ja sügavateks. Haritavatel maadel kuuluvad õhukesed r-d enamasti VII–VIII hindeklassi, keskmise sügavusega r-de enamus on V–VI hindeklassis. R-de majandamisel on oluline säilitada veevarusid ja vähendada kivisust.

Rendzic Leptosol, sama, mis *rendsiina, täiesti vastab paepealne rendsiina, kuid mitte kõikidel juhtudel rähkne rendsiina.

rähkmuld, rahvapärane nimetus rendsiinadele, mille massis on rohkesti (20–50 ja enamgi %) karbonaatsete kivimite murendi teravakandilisi osiseid.  Tegelikkuses nimetatakse tihti r-ks ka  muldi, kus koreseline murend on ümardunud servadega või koguni lapik ning tuleks vastavalt kasutada hoopis mõisteid veeris- või klibumuld.

Salic Fluvisol, sama mis *sooldunud rannamuld, *padurmuld, *rannamuld.

saviliivmuld, mullaerim, mis sisaldab 10–20% saviosakesi. Olenevalt liiva (2–0,05 mm) ja jämeda tolmu (0,05–0,02 mm) vahekorrast eristatakse liivakaid ja tolmjaid s-i. Eestis on s-i 17%, haritaval maal on neid 31,5%.

savimuld, mullaerim, mis sisaldab üle 50% saviosakesi. Olenevalt tolmu (0,05–0,002 mm) ja ibe (< 0,002 mm) vahekorrast eristatakse tolmjaid ja ibejaid s-i; kerges s-s on 50–65%, keskmises 65–80% ja raskes > 80% saviosakesi. S. on keemiliselt rikas ja suure veemahutavusega, kuid väikese veeläbilaskvuse ja halva õhustatusega, soojeneb aeglaselt ja on raskesti haritav. Eestis on s-i 4,8%, haritaval maal 5,6%.

savistumine, *mullaprotsess, milles bioloogilise ja keemilise murenemise peened saadused ning orgaaniliste jäänuste mineraliseerumissaadused omavahel reageerinult ja ümberkristalliseerunult kuhjuvad tekkekohal ning muld rikastub peene ja keskmise tolmu, ibe ning raud- ja alumiiniumoksiidide hüdraatidega. Kujuneb ja areneb savistunud Bw-horisont, mis võib *lessiveerumise tulemusena rikastuda ülemistes horisontidest pärineva saviga ning edasi areneda Bwt- ja siis Bt-horisondiks. S. areneb mineraalselt ja keemiliselt rikkal lähtekivimil produktiivse ja hoogsa aineringega taimkatte all, kus niisked perioodid vahelduvad kuivadega ning reaktsioon on neutraalne või nõrgalt happeline. Vt. ka *leostunud muld, *pruunmuld, *leetjas muld.

siallitisatsioon, *murenemise tüüp paraskliimavöötmes, kus saadusteks on pms. sekundaarsed savimineraalid, vähesel määral ka raud- ja alumiiniumhapendi hüdraadid ning sekundaarne kvarts, säilub primaarseid mineraale; vabanenud aluselised ühendid eemalduvad lahustunult.

Skeletic Regosol, osaliselt sama, mis *rendsiina, rähkne rendsiina, *rähkmuld.

solod, sooldunud muld, mille huumus lahustub ja mineraalosa laguneb leelises keskonnas ning saadused uhtuvad mullast välja. A–En–Bnt profiil meenutab *leetunud  mulda, kuid s. on leelisene ja küllastunud neeldunud Na+-ga. S. levib metsastepi- ja stepinõgudes, vajab kuivendamist ja kipsimist.

solonets, sooldunud muld, mille pindmises kihis lahustuvad soolad puuduvad, kuid on rohkesti neeldunud Na+. S. võib kevadel ja suvel, kui ülekaalus on aurumine, muutuda *solontšakiks või sügisel, kui sademed ületavad aurumise, tekkida solontšakist. Perioodilise läbiuhtumise korral võib s. areneda *solodiks. S. levib stepi-, kuivstepi- ja kõrbevööndeis, parandamise võtteiks on kipsimine ja väävelhappega hapestamine.

solontšakk, sooldunud muld, mille pindmises kihis on üle 1% lahustuvaid sooli ning mis on küllastunud neeldunud Na+-ga. S. tekib kuivstepi- ja kõrbenõgudes vee aurumise tagajärjel, soolajärve kuivamisel, aga ka kuival aastaajal *solonetsist. S. teket soodustab ebaõige niisutamine maaviljeluses. Eristatakse sooda- (ka musts.), sulfaat- (ka kohevs.), kloriid- (ka märgs.) ja segas-e. Suur s. on soolakõrb.

soolak, kergesti lahustuvaid sooli ja neeldunud Na+ sisaldava mullaga ning soolalembeste taimedega nõgus maa-ala poolkõrbes ja kõrbes, aga ka stepis ja kuivstepis, kus valitseb aurumise tüüpi veerežiim. Sekundaarsed s-d tekivad põldude ebaõigel niisutamisel.

sooldumine, lahustuvate soolade (Na2CO3, Na2SO4, NaCl, MgSO4, CaSO4, CaCl2, MgCl2) ning neeldunud Na+ kogunemine mulda kõrbe-, poolkõrbe- kuivstepi- ja stepivööndis, kus aurumine ületab sademete hulga, aga ka mujal, kus kivimid sisaldavad *murenemisel ja *mullatekkel vabanevaid soolasid või *mullaprotsesse mõjustab soolane merevesi. S-e laad oleneb sooldunud kihi sügavusest, soolade hulgast ja koostisest. Väär inimtegevus põhjustab sekundaarset sooldumist. Vt. ka solod, solonets, solontšakk, sooldunud rannamuld.

sooldunud rannamuld, *padurmuld, *rannamuld, *Salic Fluvisol, nõrgalt sooldunud muld merevee üleujutuspiirkonnas madalal mererannal, üleujutustest kihitatud profiil on sarnane *lammimuldade profiiliga; eristatakse glei- ja turvastunud s-i ning sooldunud ranna-madalsoomuldi. Soolalembeste taimedega s-d on kasutatavad karjamaadena.

soomuld, Histosol, muld, mille pindmiseks horisondiks on kuivendamata olekus vähemalt 30 cm, kuivendatult vähemalt 20 cm  tüsedune alla 50% mineraalaineid sisaldav *turvas.  S.  tekib *glei- või *leet-gleimuldadest maismaa *soostumisel või  veekogu põhjast või pinnalt kinnikasvamisel (mültumisel). S-d jaotatakse vastavalt veega toitumisele ja looduslikule taimkattele madalsoo-, siirdesoo- ja rabamuldadeks; madals. tekib gleimuldadest või rohketoiteliste veekogude põhjast kinnikasvamisel, rabam. aga leet-gleimuldadest või vähetoiteliste veekogude pinnalt kinnikasvamisel. Siirdes. on lühiaegne vaheaste madals-e toitelisuse halvenemisest johtuval rabastumisel. S-d jaotatakse turbalasundi tüseduse ja turba lagunemisastme järgi, arvestatakse ka turba botaanilist koostist. S. on oluliseks mageveevarude säilitaja ning seepärast on suured pinnad s-i kaitse all. S-e põllu- ja metsamajanduslikuks kasutamiseks vajavad nad kuivendamist, maaviljeluseks on sobivam s., mille turba lagunemisaste on üle 35%, tihedus üle 0,15 Mg m–3, lämmastikusisaldus üle 3%, kaltsiumisisaldus üle 1,5% ja pH üle 4,5.

soostumine, veega küllastatud keskkonnas arenev *mullateke, mida *mullaprotsessidest iseloomustavad *turvastumine huumushorisondis ja mullapinnal ning *gleistumine järgmistes horisontides. S-t põhjustab nii pinna-, üla- kui ka põhja- ja üleujutusvesi, s-e laad ja tulemus olenevad liigse vee kogunemise kestusest, vee keemilisest koostisest, mulla lähtekivimist, maapinna ja aluskihtide reljeefist ning taimkattest ja orgaaniliste jäänuste muundumisest. Esmalt suureneb orgaanilise aine sisaldus vähe, ilmuvad gleistumise tunnused ja kujunevad *gleistunud mullad; need arenevad edasi *glei- või *leet-gleimuldadeks, mis omakorda vastavalt turvastunud glei- ja turvastunud leet-gleimuldade kaudu *soomuldadeks. Read gleistunud muldadest soomuldadeni ei ole alati lineaarsed, vaid mitmete asjaolude tõttu üksteisega põimuvad.

taim–muld süsteem, *ökosüsteemi mõistega osaliselt kattuv maismaa taimekoosluste ja muldade põhjuslikult, talitluslikult ja tagajärgselt seotud ning vastastikku sõltuv terviklik kogum, mida liidavad energiavoog, aineringed, bioproduktsioon, vastastikune regulatsioon ja kontroll. T. kätkeb endas muundajate tegevuse, on aluseks tarbijate olemasolule ning tugineb maakoorest ja atmosfäärist lähtuvale ainelisele ja energeetilisele. Vt. ka fotosüntees, kivimid, muld.

takson, taksonoomilisse üksusesse kuuluvate organismide kogum. Põhiline taksonoomiline üksus on liik, peamised liigisisesed üksused on vorm, teisend ja alamliik. Liigist kõrgemad üksused on perekond, sugukond, selts, klass ja hõimkond. T-ks nimetatakse ka *muldade klassifikatsiooni ühikuid.

turvasmuld, tahke osa koostisest tulenev üldmõiste mulla kohta, mille moodustab orgaaniliste jäänuste muundumisel tekkinud turvas ja kus mineraalosa sisaldub vähem kui 50%. T-a vastand on *mineraalmuld. Vt. ka saviliivmuld, liivsavimuld, savimuld.

turvastumine, veega küllastatuse tingimusis taimse orgaanilise aine muundumise pidurdumine ja vähemuundunud või muundumata jäänuste kogunemine mulla pindmisse horisonti ja mulla pinnale turba kujul. T. on kiiresti süvenev, sest  kogunevad orgaanilised jäänused ja turvas seovad palju vett, suurendavad veega küllastatuse seisundit ning üha enam pidurdub jäänuste muundumine; *metsakõdu turvastub (OT), A-horisondi asemele tekib glei- ja leet-gleimuldades AT-horisont, turvastunud glei- ja turvastunud leet-glei- ning soomuldi iseloomustab juba turvas (T-horisont).

ökoindikatsioon, bioindikatsioon, keskkonnaseisundi ehk biogeofüüsikalise ja –keemilise ümbruse, selle komponentide ning koostise muutumise iseloomustamine organismide esindatuse, elulisuse, ohtruse, sageduse, katvuse, käitumise  jm. põhjal. Bioindikaator võib olla liik, populatsioon, kooslus või organismi mis tahes tunnus, ö-i objektiks õhk, vesi, muld, maapõu (kivimid), aga ka bioindikaatoriga suhtlevad või teda ümbritsevad ja mõjustavad teised organismid. Ö. on oluline looduse bioloogilise mitmekesisuse iseloomustamisel ning inimmõjudest põhjustatud muutuste tuvastamisel. Atmoindikatsioonil  vetikate, samblike ja sammalde kasutamisel on saadud häid tulemusi vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide jmt. gaasi sisaldusest õhus, pedoindikatsioonil on tähtsad *indikaatortaimed, mitmete maavarade olemasolugi näitavad taimed ja nende kooslused. Hüdroindikatsioon vetikate, makrofüütide ja zooplanktoni abil võimaldab iseloomustada veekogude, pinna- ja põhjavee  seisundit.

ökoloogia, kr. oikos ’maja, kodukoht, eluruum’ + logos ’õpetus’, teadus organismide ja neid ümbritseva elukeskkonna vastastikustest suhetest ja mõjutustest. Termini võttis 1866. a. kasutusele saksa teadlane Ernst Haeckel. Uurimisobjektide järgi eristatakse taime-, looma-, mikroobi-, inim-, mulla-, maastiku-, geo-, paleoökoloogiat, organisatsioonitasandi järgi aut- ehk liigi- või isendi-, dem- ehk populatsiooni- ja sün- ehk koosluseökoloogiat, inimtegevuse ja majandusharude järgi agro-, metsa-, linna-, sotsioökoloogiat.  Süsteemiö. käsitab *ökosüsteeme ja biosfääri kui globaalset ökosüsteemi, üld- ja teoreetiline ö. üldistavad objektide ja tasandite  juures kogutut matemaatilise modelleerimise ja süsteemanalüüsi abil. Ö. on tihedasti seotud paljude teiste teadustega ökosüsteemide, nende koostise ja ehituse, talitluste (energiavoog, aineringed, produktsiooniprotsess, juhtimine, kontroll ja regulatsioon), toiduahelate, arengu ja evolutsiooni, seaduste, seaduspärasuste ja reeglite, süsteemsete vastasmõjude, keskkonnaseisundi, indikatsiooni jpm. alal. Ö. koos biogeograafiaga on teoreetiline alus loodus- ja keskkonnakaitsele. Pms. USA teadlaste käsituses on ö. samastatud mõistega keskkonnabioloogia (environmental biology).

ökoloogiline efektiivsus, toiduahela energiakasutuse ja –kao vahekorda ning *produktsiooniprotsessi efektiivsust iseloomustav näitaja, mida väljendatakse toiduahela mis tahes tasemel (produtsendid e. rohelised taimed, rohusööjad, mitmel tasemel lihasööjad kuni tippkiskjateni)  assimileerunud energia suhtega eelmisel tasemel assimileerunud energiasse %-des. Rohelise taime puhul väljendatakse ö. *fotosünteetiliselt aktiivse radiatsiooni (FAR) suhtes.

ökoloogiline ekvivalent, organism, kes asustab erisugustes geograafilistes oludes ühesuguseid  nišše e. püsimiseks tarvilike tingimustega ruume või alasid.

ökoloogiline kontroll, organismi võime valida ja säilitada elutegevuseks vajalikke tingimusi, asustada selleks sobivat keskkonda ning reageerida ennast säilitavalt viimase muutustele.

ökoloogiline kriis, keskkonnakriis, inimkonna ja looduse konflikt, mis tuleneb tootlike jõudude ja tootmissuhete mittevastavusest *ökosüsteemide materiaalsetele ja energeetilistele võimalustele. Ö. tekib kohalikest häiringutest  ja võib laieneda ökoloogiliseks katastroofiks, nagu ohjeldamatust metsaraiest, kasvuhoonegaasidest või freoonidest tingitud kliimamuutused, vee, õhu ja mulla saastamine  vms.

ökoloogiline regulatsioon, organismi võime kohaneda muutustega eluks vajalike tingimuste kvantiteedis ja kvaliteedis, talitluste rütmis ning toiduahela ja ümbruse vastasmõjudes, aga samuti võime kutsuda esile elutegevuse jätkumist tagavaid muutusi. Ö. toimib ka organismi enda ja mulla puhverdusvõime, ainete vees sadestumise või lahjendumise jpt. biogeofüüsikalises ja –keemilises ümbruses toimuvate reaktsioonide kaudu.

ökosüsteem, organismide ning neid mõjustavate ja neist mõjustatud keskkonnatingimuste kogum, mis põhjuslikult, talitluslikult ja tagajärgselt on *energiavoo, *produktsiooniprotsessi, toiduahelate ja *biogeokeemiliste aineringete kaudu ühildatud ühtseks isereguleerivaks ja arenevaks tervikuks. Ö-i elusa osa kiskahela moodustavad fotosünteesivad rohelised taimed e. produtsendid (tootjad), taimedest toituvad loomad e. esmased konsumendid (tarbijad), taimetoidulisi loomi söövad loomad e.  teisesed konsumendid ja lihatoidulisi loomi söövad kolmandad ja kõrgemad konsumendid; kiskahelat saadab laguahel, mille moodustavad destruendid (lagundajad ja muundajad), kes toituvad surnud orgaanilisest ainest (seened, mikroobid) ning seda lagundades ja muundades osalevad koos taimedega ja osa loomadega kivimitest *mulla tekitamises. Kiskahela tootjaist ja tarbijaist peremeestel parasiteerivad organismid moodustavad nugiahela. *Muld on ö-i elusa osaga lahutamatult seotud ning kõigis talitlusis osalev komponent, selleks on ka *mulla lähtekivim, millest pärineb mitte ainult mulla mineraalosa, vaid ka energiavoos ja biogeokeemilistes aineringetes osalev mineraalide keemiliste sidemete energia. Ö-st kui tervikust on lahutamatu kõiki voogusid ja ringeid vahendav vesi, mis on materiaalseks lähteaineks *fotosünteesis loodavale orgaanilisele ainele. Oleluskeskkonna järgi eristatakse maismaa- ja veeö-e, kusjuures viimaste puhul kuulub veele  ka see osa, mida maismaal täidab muld, mulla osa neis kas puudub või on tühine. Kujunemise ja inimmõjustuse põhjal eristatakse looduslikke, poollooduslikke ja kultuur-ö-e, viimastest tähtsaimad on *agroö-d. Kultuur-ö-del puudub *ökoloogiline kontroll ja *–regulatsioon ning *bioproduktsiooniks ja muude talitluste tagamiseks on inimesel vaja see agrotehnoloogia jms. abil oma peale võtta. Ö-e on mitmes suurusjärgus (mikro-, meso-, makro-ö-d), väiksemad kuuluvad osadena suuremaisse, mis koos moodustavad biosfääri kui suurima mõeldava ö-i. Mis tahes maakohas kõrvuti esinevad ja talitlevad ö-d koos kujutavad endast sealse *maastiku.

ökoton, ökotoon, kahe järsult erineva koosluse, ökosüsteemi, bioomi või maastikuosise siirdeala, mis sisaldab mõlema tunnuseid ja koostekomponente ning on seepärast kumbastki neist komplekssem või liigirikkam. Toimib nn. servaefekt, näiteks metsaservad, veekogude kaldad jms. on liikide kontsentreerumiskohtadeks: suurenevad liigilisus ja arvukus ning muutub loomade käitumine. Ö-de rohkus näitab maastiku mitmekesisust ja loob eeldusi bioloogilise mitmekesisuse suurenemiseks.

ökotoop, taimekoosluse kasvukoht, abiootiliste keskkonnatingimuste kogum, mis hõlmab klimaatilisi mõjureid (valgus, soojus, niiskus), mulda (mulla koostis, omadused, režiimid, seisundid), maapinna reljeefi jm.  Ö. on ka väikseim ühetaoline maastikuüksus; laiemas tähenduses on ö. sama, mis *biotoop.