Seente herbaarium [TAAM]

Ajalugu

Praegu Eesti suurim ja olulisim seente kollektsioon moodustati 1950. aastal Eesti Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis (ZBI), kus uuriti eelkõige torik- lehik-, pugu- ja liudseente levikut, süstemaatikat ja fülogeneesi. Selleks kogusid instituudi mükoloogid herbaarmaterjali kogu Eestist, alates 1956. a. ka ekspeditsioonidelt peamiselt endise Nõukogude Liidu aladel.

Kollektsiooni on täiendanud: Leili Järva, Kuulo Kalamees, Veiko Kastanje, Anu Kollom, Bellis Kullman, Urmas Kõljalg, Erast Parmasto, Ilmi Parmasto, Kadri Põldmaa, Peeter Põldmaa, Kadri Pärtel, Ain Raitviir, Irja Saar, Indrek Sell, Mall Vaasma, Irma Zettur.

Ekspeditsioonid

1950. aastast alates on TAAM seenekogus talletatud mükoloogilisi tõendeksemplare Eestist, kuid peale selle on siin suur hulk päritolult palju kaugemaid säilikuid. Esimesel mükoloogilisel ekspeditsioonil 1956. aastal käis Erast Parmasto üksi, millele järgneval aastal korraldas ta reisi Komisse koos Ain Raitviiriga. Neile esmastele järgnesid iga-aastased ekspeditsioonid, kokku üle 150, kus sihtpunktiks valiti vähe-uuritud seenestikuga kaugemad endise Nõukogude Liidu piirkonnad (vaata kaarti Euraasia ekspeditsioonidega 1956-1992). Endise Zooloogia ja botaanika instituudi mükoloogidest olid peamised “ekspeditsioonihundid” E. Parmasto, A. Raitviir, Kuulo Kalamees; peale nende veel Leili Järva, Peeter Põldmaa, Mall Vaasma, Ilmi Parmasto, Bellis Kullman, Anu Kollom ja teised.

Osad paigad osutusid olema taksonoomiliselt huvipakkuvamad kui teised, kokkuvõttes oli näiteks Venemaa Kaug-Ida üks populaarsemaid sihtpunkte, Primorski ja Habarovski krai, eriti sealsed Kedrovaya Pad´i, Lazo, Ussuriyski ja Bolšehehtširski looduskaitsealad. Mõned unikaalsed ekspeditsioonid jõudsid ka Venemaa Sahha Vabariigi (Jakuutia) ning Tšukotka ja Magadani oblastitesse, kus tihti oli transport võimalik vaid vee- või õhuteed pidi.

Palju kogumiretki korraldati Kesk-Aasiasse, kõrgmägedesse ja kõrbetesse, kust paljud uuritud seenetaksonid kirjeldati teadusele uutena (eriti mikroseened). Korduvalt koguti Tian-Šani mäestikus Kõrgõzstanis (Terskey Ala-Too, Chatkali ja Naryntau ahelikud). Tadžikistanis uuriti Tigrovaya Balka looduskaitseala, Pamiiri mäestikku (Darvazi ja Iškašimi ahelikud) ja Pamiiro-Alai mäestikku (Hissari ja Peeter Esimese ahelikud). Peamiselt lehikseente uurijatele olid huvipakkuvad Usbekistani ja Turkmenistani kõrbed.

Mitmed ekspeditsioonid korraldati Vene Siberisse, näiteks Taimõri poolsaarele või Altai mägedesse ning Baikali järve piirkonda. 1970-tel oli eriprojektiks Kaukaasia Looduskaitseala seenestiku inventuur. Loomulikult said külastatud Baltikum, Ukraina ja Valgevene ning Venemaa Euroopa osa, millele alates 1980-test lisandus Skandinaavia. Peale 1992. aastat jõuti ka Euraasiast väljapoole, Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse.

Logistika neil seeneretkedel oli keeruline, sest puudusid täpsed kaardid piirkondade kohta. Aitasid isiklikud suhted kohalike metskondade ja erinevate uurimisasutuste inimestega, kes juhatasid kätte kasvukohti, ööbimisvõimalusi ja korraldasid transpordi. Sellise vaevaga kogutud eksemplarid on meie seenekogus väga suure väärtusega ja meie ülesanne on neid võimalikult hästi säilitada ning vahendada uurijatele üle ilma.

Kogu kirjeldus

Seente kogus on ligikaudu 189 000 eksemplari, neist umbes 7 750 on peamiselt vahetuse teel teistest maadest saadud eksikaadid (võrdluskogud) ja umbes 9000 eksemplari, mis on deponeeritud Tartu Ülikooli endise Botaanika ja ökoloogia instituudist. Kuivatatud seened on valdavalt hoitud ümbrikes, väiksem osa ka herbaarlehtedel. Nn. makroseente osas on TAAM üks olulisemaid Euraasia põhjaosa seenestiku varamuid, Siberi ja Venemaa Kaug-Ida mittelehikseente kõige täielikum kollektsioon. Rikkalikult on esindatud seentel kasvavate seente liigid ja teatud kottseente rühmad.

Teadusele uutena kirjeldatud liikide tüüpeksemplare on ligi 500: holotüüpe 345, isotüüpe on 70, paratüüpe 88. Tüüpidest suurem osa on ZBI mükoloogide (Ain Raitviir, Erast Parmasto, Kuulo Kalamees) kogutud ja kirjeldatud.

Kasutamine

Aastas laenutatakse või vahetatakse herbaarseeni tavaliselt 20 maailma teadusasutusega. Mükoloogilise kogu materjali alusel või seda kasutades on avaldatud üle 700 teadustöö. Publitseeritud on 20 köidet seeriast Scripta Mycologica, kolm vihikut Eesti seente levikuatlast, K. Kalamehe toimetatud CD Eesti seenestik (2000). Välja on antud eksikaatkogud – E. Parmasto Mycotheca Estonica 1–3 (1957–1961) ja E. Parmasto Corticiaceae USSR 1–3 (1966–1969). Ette valmistati Eestis seadusega kaitstavate seente (2004) ja Eesti Punase raamatu (1998, 2008) seente nimestikud. Materjali väljalendudest publitseeritakse vähemalt 10 teadusartiklit aastas.

Seente kogu andmebaasistatud eksemplarid (ca 101 000) kajastuvad seente rahvuskogu kodulehel (http://natarc.ut.ee/seenekogud.php) ja on avatud kõigile huvilistele ( http://elurikkus.ut.ee/elr_tree.php?lang=est&id=4&rank=10&id_intro=4).

Kasulikke linke

Rootsi Loodusmuuseumi kollektsioonid: http://andor.nrm.se/fmi/xsl/kryptos/kbo/publFindspecies.xsl?-view&-db=kbo_svampregister&-token.languagecode=sv-SE

Soome Loodusmuuseumi kollektsioonid: http://www.luomus.fi/en/botanical-and-mycological-collections

Populaarteaduslik veebisait: http://www.arkive.org/fungi/

Kontakt:

Kuraator: Kadri Pärtel (Kadri.Partel@emu.ee).
Aadress: Seente herbaarium
EMÜ Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Kreutzwaldi 5
51014 Tartu.
Tel. 7 311 895

23/05/2017
© 2017 EMU Loodusteaduslikud kogud Kontakt: kogud [ät] emu.ee